Arvo Valton
Kanaromaan

1.
Kui kana siia maailma sündis, ütles ta:
"Piiks."
Võimalik, et see tähendas tema keeles "tere".
Ta vaatas ringi ja nägi maailma, mida muna sees olles polnud märganud. Kõigepealt oli seal üks puuriit, kus halgude otsad moodustasid iseäraliku mustri.
Halli mulla peal puude ääres liigutasid end rohututid.Vastsündinu veendus, et kõik rohelist värvi asjad ongi rohelised.
Puuriida kohal kõrgus sinine taevas, see tundus olevat kaugemal kui rohi.
Maailmas oli väga palju erinevaid asju ja need kõik näisid seal olevat ammu enne kui tibu sinna saabus.
Kõige tähtsam aga oli valge kanaema, kes vaatas tibu peale sellise pilguga, nagu kuuluks too täielikult temale. See mõjus nõnda, et tibu tahtiski talle kuuluda ja tema juurest kaitset otsida.
Kui ta munakoore seest välja astus, tundis ta kahesugust tunnet. Oli tahtmine pugeda kanaema tiiva alla, et taas oleks pehme, soe ja pime. Teisalt aga ajas uudishimu teda emast eemale. Ta tahtis proovida oma jalgu, silmi, tiivakesi, et teada saada, miks need olemas on ja mida nendega annab teha. Ka kõrvad pidid tal kusagil olema, sest ta kuulis tasast, kuid nõudlikku häälitsust:
"Kok, kok, kok."
Selles lauses oli väga palju tähendusi. Seal oli hoiatust ja kutset, oli rangust ja armastust. See seletas põhjalikult ära, et nii noorel olevusel nagu munakoore igaveseks maha jätnud tibu, ei maksa üle kümne sammu eemalduda emast, sest maailm on väga suur ja tulevikus on piisavalt aega, et seda tundma õppida.
Tibu ei teadnud, misasi on tulevik. Kui oled alles ühe minuti olnud munakoorest väljas, siis sa veel kella ei vaata. Ja polegi vaja liiga vara teada saada, et kõik asjad siin maailmas on ajutised. Paraku  ka kanad. Praegu tundus tiivaalune, kuhu kanaema kutsus, olevat kindel ja igavene paik, tibu võis sinna sukelduda midagi mõtlemata. Seal kohtas ta oma õdesid  ja vendi, kes esimesel hetkel näisid olevat tema sarnased, aga tegelikult olid üsna erinevad, nii et tal polnud hirmu end kellegi teisega ära vahetada.
Kummagi tiiva all oli peidus kuus vähkrevat pallikest, kes ainult une ajal paigal püsisid. Ema tiivad olid nõndaviisi ehitatud, et kõik külmavaresed sinna ära mahtusid. Ja kuigi emal oli tegemist selle rabeleva vennaskonnaga, oli ta üsna uhke ja ümmargune oma tiibade alla peidetud saladusega.
Tiiva alla ei jäänud kanapoeg kauaks. Ega ta selleks maailma tulnud, et pimedas tiiva all lösutada.
Kui sulepallike oli sooja saanud, oli ta esimene, kes hakkas rabelema. Emale vähkremine ei meeldinud, ta kergitas tiiba ning laskis lapsukesed laia maailma.
Tibupoeg oli targa marjulise moodi, ei asunud kohe esimest laastukest imetlema ega jooksnud ka pea laiali otsas kanaemast võimalikult kaugele, vaid astus mõned sammud, vaatas ringi ning mõtles, mida selles kirjus maailmas kõige enne lähemalt uurida.
Et pesa oli peidus mulluste puupinude vahel, siis oli loomulik, et kõigepealt nägi ta halgusid. Need moodustasid kõrge seina, mis viis pilgu taevasse. Mõned halgude otsad olid ümmargused, mõned kandilised või kiiljad. Ükski polnud teisega päris sarnane. Halud olid tihedasti üksteise vastas, läbi vahede ei pääsenud, pinu taga oli teine riit, mis sulges selle riida arvukad aknad.
Aga enne kui meie tibu puuriidaasjus suuremale selgusele jõudis või seda paika oma sünnikoha ja koduna omaks võttis, mindi siit ära veelgi laiemasse maailma. Kanaema nägi, et tiiva all sooja saanud pallikestel on kange himu igasse ilmakaarde laiali joosta ning ta otsustas nad taluõuele viia ning pererahvale näidata, kuidas üks kaval kana on kõiki ninapidi vedanud tänu sellele, et ta suutis hoiduda valjusti kaagutamast kohe kui muna oli munetud, vaid tegi seda pisut hiljem, kui oli riitade vahelt väljas ning parajal kaugusel nendest. Nõnda ei teadnud inimesed pesa otsida, munad jäid alles ja tibu sai maailma sündida.
Kanaema polnud üksi kaval, tal oli ka suure väejuhi mõistus. Nõudlikult kok-kokutades käskis ta tibudel enese läheduses püsida ning uhke salgana marssisid nad avarale õuele, kus oli nii palju erinevaid asju, et esimese ehmatusega ei osanud ühtegi tähele panna.
Kanaema tahtis uhkeldada oma pesakonnaga ning viis selle majatrepi eest läbi lauda juurde, kus kanadele tavaliselt teri puistati, mis seetõttu oli üks huvitavamaid paiku lähikonnas.
Vastu tuli teisi kanu, kellest osa olid meie tibule sugulased, osa aga täiesti võõrad. Viimastel oli koguni naljakas väljanägemine: neil olid valgete asemel kirjud suled seljas.
Kohe esimeses õues näidati meie udupallile palju erinevaid asju ja elusolendeid. Üks huvitavamaid nende seas oli väike tüdruk, kellel oli pikk pats selja taga ja paljad jalad. Ta tuli majatrepile, haigutas mõnusasti ja tahtis just ringutama hakata, et päikesele näidata oma ilu, nagu ta seda oli igal hommikul harjunud tegema, kui äkki märkas kohevil kana, kelle nimi oli Valge Neljas, ning selle ümber kahtteistkümmend kollast pallikest, kes näisid veerevat ilma jalgade abita. Et ümmargusi oli just kaksteist, seda ta ei jõudnud kohe kindlaks teha. Ta vaatas üllatunult, kuidas laevastik tema eest mööda ujub ning hüüdis:
"Ema, ema, tule vaata, Valge Neljandal on tibud."
Uksele ilmus pikem olevus, kes lõi käsi kokku ja ütles:
"Seda ma arvasin! Seda see nurjatu oli viimased päevad kadunud!"
"Mitte kadunud, vaid ta haudus tibusid välja," parandas tütar, millest oli tunda, et ta on valmis Neljandat koos tibudega kaitse alla võtma.
Aga ega ema halvustav sõna "nurjatu" nii kurjalt kõlanudki, selles oli rohkem imestust ja isegi tunnustust.
Tõe huvides peab ütlema, et tibu kuulis küll sõnu, aga ta ei saanud nende tähendusest aru. Need ei jäänud isegi meelde, aga niipalju oli küll selge, et väiksema inimese hääles helises soe toon, nõnda et tibukese üheksas meel, mis oli tal juba enne sündi hästi arenenud, ütles talle, et selle inimesega tasub edaspidises elus arvestada.
Tibu ei taibanud millestki, et need olevused on talus kõige tähtsamad. Õue teises servas oli ohjadega aida trepi külge seotud hobune. See oli hoopis suurem ja ilusam kui inimesed ning oli täiesti mõistetav,et tibu pidas just teda peremeheks majas.
Aida kõrval, ketiga kuudi küljes kinni, hüples peni ja tegi lärmi, aga teda ei saanud tibu kuidagi peremeheks pidada. Kuigi ta oli näiliselt kuri, oli tema olekus alandlikkust ja alluvust, mida ema Neljanda olekus sugugi polnud. Et koer lipitses inimeste ja mitte hobuse ees, seda ei mõistnud tibu veel tähele panna.
Kui nad seal sedaviisi läksid, jäid õed ja vennad tibule ühtelugu ette, aga ta mõistis, et vist oleks kurb elada, kui keegi sulle ette ei jää.
Siis jõudsid nad terade puistamise platsile ning kanaema hakkas kohe nokkima. Tibud ei teadnud, mida nemad peavad tegema. Ema eeskujule järgneda polnud võimalik, sest terad olid suuremad kui tibude nokad.
Juba tuligi paljasjalgne ja pikapatsiline taldrikuga, millele oli puistatud peent tangu, ning pani selle tibude keskele maha. Kanaema uuris asja ning lubas söögi kallale asuda.
Tibud olid nii head õpilased, et neid polnud tarviski õpetada. Peagi hüplesid kõik ümber taldriku ning üks kargas isegi peale, nõnda et tanguterad laiali lendasid. Noomida ta selle eest kanaemalt ei saanud, kuid pikapatsiline võttis ta õrnalt sõrmede vahele ning tõstis taldrikult maha. Nõnda õpetati seal talus lauakombeid ning meie tibu ei teadnud, kas olla kade või rahul, et tema polnud eksija, et mitte teda ei puudutanud inimese käed, kes söögi toomisega kõvasti tähtsust ja tähendust juurde oli saanud.

2.
Sel tähtsal päeval oli veel üks suur sündmus: söögiplatsile lauda ette ilmus kukk.
See oli kirju ning üpris suurelise olemisega isand. Kuni kuke ilmumiseni oli siin kõige enam kohevil kanaema, tema pikast loksumisest kõhnunud keha näis olevat kopsakam kui kõigil teistel kanadel. Nüüd kahanes tema tähtsus märgatavalt. Ta näis nagu süüdlaslikult ootavat, kas isand võtab tibukarja omaks.
Kukel olid pikad kookus sabasuled ja kõrge hari, mis koos kõvera nokaga andsid talle ähvardava ilme. Ta vaatas oma kanad rahulolevalt üle, tibudest aga ei teinud üldse välja. Vahest ta silmanurgast märkaski neid, kuid nad olid veel liiga armetud, et neid tõsiselt võtta. Polnud teada, kellest siin üldse elulooma saab, ning kukk ei mõtelnud veel, et peagi saabub aeg, mil ühest sellisest pallist kasvab noor ja tugev kukk, kellega tal tuleb võimu pärast võidelda. Ta oli varem noorkukkedega kokku puutunud ning neid alla surunud enne, kui nood täisjõu kätte said. Ta pidas oma võimu täielikult enese teeneks ega arvestanud, et siingi on mängus inimeste käsi. Kui nad ühel mustal päeval leiavad, et vanast kukest pole enam õiget asja kiremisel või kanade kamandamisel, siis lasevad nad mõnel noorel täiskasvanuks saada. Ja siis läheb võitluseks elu ja surma peale, kus seisavad vastamisi jõud ja kogemus. Inimesed asjast osa ei võta, aga nende poolehoid kuulub noorele. Et nad vana kukke asjata ei kõrvaldaks, peab ta noorest selgelt üle olema ning teda nõnda kõvasti sarjama, et inimesed ta poolsurnuna leiaksid ning veenduksid, et nad on teinud vea, kui otsustasid, et vana kuke päevad on loetud. Nad peavad nägema, et vana on veel täis võimu ning väärib oma kohta kanakarja keskel.
Niisugune oli kuke elu, temal tuli end mitte üksi kanade, vaid ka inimeste ees maksma panna, nõnda et tühistele pallikestele tal tõepoolest tähelepanu ei jätkunud. Aga seda kõike meie tibupoeg ei teadnud, ta vaatas kukke imetlusega ning tundis oma noore meelega, et selle olevusega tuleb tal edasises elus arvestada. Nagu arvestab täna tema ema.
Kukk astus väärikal sammul toiduplatsile ning kanad tõmbusid kõrvale. Suuremat söögiisu tal polnud, ta nokkis mõned terad, otsekui sooviks teistele näidata, et tema võib seda igal ajal teha, kui tahab.
Tibu ei jõudnud veel kuke imetlemist lõpetada, kui juhtus midagi ootamatut: kogu tibude pesakond pandi vangi olematute kuritegude eest. Toast ilmus välja veel üks olevus, keda nimetati pereisaks, ta läks sõna lausumata kuuri alla ning tõi sealt varbadest kasti, mille kaaneks oli traadist võrk. Ta asetas selle lauda seina äärde ning ütles:
"Siin see kast on. Pole ta midagi kadunud või ära lagunenud. Võite kohe oma tibud sisse panna."
Tulid suurem ja väiksem naine, võtsid kinni kanaema ning torkasid kasti. Nüüd polnud tibudel soovi kasti juurest eemale joosta, nad lasid ennast kinni võtta ja ema juurde kasti panna. Aga kui see oli tehtud, võeti kanaema kastist välja ning traadist võrk tõmmati üleni peale. Enne pandi küll kasti taldrik tangudega ning veekausike, aga sellest polnud palju rõõmu. Tibud olid vangis mis vangis. Suurest maailmast oli neile jäetud vaid väike tükike. Seda ümbritsesid neli seina, lõputu taeva ja tibu vahel oli metallist võrk.
Hea oli vaid see, et päike oli vahepeal kõrgemale tõusnud ja soojendas hästi, tibudel polnud külm. Nad ei teadnud veel, et ees ootab õhtu ja päike läheb taevast ära. Ent seda teadmatagi tundus meie tibule, et päike ei asenda ema, ta asub kaugel ja talle ei saa kurta oma pisikesi muresid.
Tibusid puuri pannes ei öelnud pikem inimene midagi, aga pisemal süda vist natuke valutas, nõnda et ta kõneles järgmist:
"Paneme teid ilusasti siia kasti sisse. Siis ei saa kuri kull ega verejanuline tõhk teid kätte. Ja te ise ei jookse ka rumalast peast igale poole, kus tibukest ootavad kõiksugused ohud. Ma võin teile jutustada lugusid, aga ei taha teid ilmaasjata hirmutada. Ühel kirjul kanal ammu enne teid jäi kolmeteistkümnest tibust lõpuks järele ainult üks. Te ei taha ju ometi, et teiega sama lugu juhtuks. Sellepärast elage kastis ja ärge arvake, et me oleme teid vangi pannud…"
Öelda võib nii või teisiti, aga vangimaja oli see tibudele ikka. Kui tibu poleks enne kogenud maailma ehmatavat suurust, mis lubas teha lõpmatult jalaasteid, ilma et ühtki takistust ette oleks tulnud, oleks ta võibolla arvanud, et maailm ongi selline nelja seinaga piiratud ala. Mõni vennaskonnast vahest unustas varsti, mida ta oli näinud teekonnal puuriitade vahelt lauda seina äärde ja pidas kasti ainuvõimalikuks koduks, aga meie tibu ei unustanud ning oli esimene, kes proovis varbade vahelt välja pugeda, kuid jäi kinni ja sai hädavaevu kasti sisse tagasi.
Tema vabadusearmastust ei hinnanud keegi, inimesed arvasid seda ainult enda jaoks heaks. Isegi pikapatsiline, kelle hääl oli ikka soe, ütles:
"Kuhu sa,  lollike, tükid. Ma ju ütlesin sulle, et väljas varitsevad ohud."
Küllap oli inimestel kombeks oma vangimaju pidada turvalisuse paikadeks. Tibu hing aga otsis väljapääsu. Niisugune kord elav olend on, ta ei lepi, jooksb peaga vastu seina, proovib ikka ja uuesti, lõpuks teeb küll näo, et on leppinud, püüab ka ennast petta, tegelikult loodab ja ootab aega, mil võib oma tahtmist saada.
Kodu tunnet meie tibul kasti suhtes polnud. Ema tiiva all oli. Ohtudest ei teadnud tibu midagi, tüdruku sõnadest sai ta vaid niipaljukest aru, et too soovib neile head, kuid tegi seda omamoodi, küsimata, kas see hoolealustele meeldib.
Talle sai selgeks just inimese osa selles loos. Mitte hobune, keda ta peremeheks pidas, ei pannud teda kasti, vaid inimene. Hobune konutas ikka sama ükskõiksel ilmel aidatrepi ees ja tema suurusest polnud kasu talle enesele ega teistele. Tibu võis juba oletada, et ka hobune ootas oma saatust, mida määrab inimene.
Inimene jagas oma lähedastele hirmu ja armu, pani neid kasti kinni või tõi tangutaldriku ette. Ta nimetas koduloomi sõpradeks ja surus põse vastu hobuse kaela või hellitas kassi süles.
Kass oli ainus, kes säilitas inimese majapidamises iseseisvuse, ta nurus küll hellitust ja vahel pakkus seda ise vastu, kuid kõndis, kuhu tahtis ja teda ei ähvardanud miski. Just kass oli tibudele ohtlikuks vaenlaseks, võre kaitses neid ilusa pehme käpa eest. Teine suhteliselt hoitud loom talus oli koer, ta maksis oma elumugavused kinni orjaliku truudusega. Head hobust, talumehe kõige suuremat varandust, sundis inimene tegema rasket tööd, kanadelt võttis ta ära nende munad, lehma laste eest jõi ta ära piima ning sarviline püüdis ikka rohkem lüpsta lootuses, et siis ehk jätkub ka vasikale midagi. Lammastelt võttis ta ära nende kasuka, vaene siga aga oli tema jaoks vaid liha. Ükskõik mis looma ta oma tallu võttis, ikka tahtis temast kasu saada.
Tüdruk tõi tibudele kõvaks keedetud muna, mis oli peeneks hakitud, ja see maitses kõigile väga hea.
Muna anti tibudele ette niisugusel kujul, et sellele ei osanud nad üldsegi mõelda, et nüüd söövad üht omataolist, kellel polnud määratud siia maailma sündida, selle ilu ja vastuolulisust kogeda.

3.
Kasti paistis ära, et päike liikus taevas ja maa peal liikusid varjud. Varsti varjas laudsein päikese hoopis ära ja kasti tibude juurde pandi ema. Vangipõli muutus rõõmsamaks. Ema kedagi ei hellitanud, aga seda temalt ei oodatudki. Piisas tema kohalolekust ja tibu tundis ennast palju kindlamalt. Ema nokkis ära mõned tanguterad taldrikult, aga need ei näinud talle maitsevat. Siis lükkas ta tibud laiali ja lösutas maha. Ükshaaval kadusid pallikesed tema tiiva alla.
Meie kangelane ei märganud seda kohe ning imestas, kuhu vennad ja õed on saanud. Siis tundis ta jälle külma ning teadis, kust sooja leida. Kui ta tiiva alla puges, imestas, et teised on juba ees. 
Vennad rabelesid ja püüdsid teda tõugata tiiva alt välja. See pahandas tibu nõnda, et ta tegi enesele tiibade ja jalgadega ruumi ning ronis kuheliku keskele, kus oli kõige soojem.
Hommikul ärkas ta üles ja tundus, et maailm on samasugune, kui oli eile. Ja järgmisel hommikul ärkas ta üles ja kõik oli samamoodi. Ja nii see kordus, nõnda et polnudki aru saada, kas päev on uus või kestab ikka seesama hetk. Kirkana püsis meeltes esimene hommik, mil ta oli pisut uimasena munakoorest väljunud ning näinud taevast. Sealt oli kostnud helisid ja hääli, mis olid temastki kõnelnud ning arutanud, miks ta küll munakoore purustas ning kaitsvast lossist sinikirjusse maailma ilmus. See hommik ja tunne ei kordunud enam. Kollase pallina veeres tibu üle taluõue, nägi seal koera ja hobust. Ta püüdis meenutada ka uhket kukke, kes oli ajanud peale hirmu ja õndsuse judinad, aga see ei tulnud ta silmade ette.
Ühel päeva märkas tibu, et ta on kasvanud suuremaks. Ta udusuled olid muutunud karedamaks või olid need hoopis uued suled ta seljas, ta tundis end nende varjus kindlamalt ning kujutas enesele ette, et varsti on ta samasugune kui ema.
Nüüd lasti neid kastist välja jalutama ning nendega tegeles peamiselt pikapatsiline tüdruk. Tibule näis, et ta hellitab eriti teda, võtab pihku, teeb pai, mis üldiselt aga ei olnud meeldiv.
Taluõuel kohtus ta mitmel korral kukega, see ei teinud temast väljagi, ometi tundus tibule, et ta jälgib silmanurgast nende kasvamist.
Terad muutusid suuremaks ja asjad väiksemaks. Hobune oli ikka suurem kui inimesed. Mõlemist tasus eemale hoida. Eriti ühest pahurast mehest, kes tuias mööda talu ringi ja torises. Ta käis põllul tööl, siis polnud teda õnneks näha, aga kui ta nähtavale ilmus, oli parem kõrvale hoida, ta võis jalaga äiata.
Hoiduda tuli ka kassist, kes vaatas ahne rohelise silmaga, kuratlik kavalus sädeles igas ta karvatutis. Õnneks oli ta arg ning jälgis mitut asja korraga. Kui sihuke sind ainiti sihiks, halvaks vist küll tahte ära ja sa sammuksid talle ise suhu.
Hoiduda tasuks ka suurest seast, kes lösutas haisvas sulus ega võtnud tagumisi jalgu alla. Ta oli valmis iga pala lõugade vahele haarama, kas lõppematust söögiisust või rumalusest, kuid temast ei kiiranud tapahimu nagu kassist.
Hobuse nina ees võis rahulikult nokkida kaerateri, pidid ainult vaatama, et ta sulle kogemata peale ei astuks.
Koera kilkamises ja karglemises oli rohkem rabelemist ja käratsemise lusti kui kurjust. Mõnikord näis, et ta kaitseb kõiki kodakondseid võõraste eest, siiski oli parem tema keti liikumise piirkonda mitte sattuda.
Jalgu ei tohtinud kellelegi jääda, lehmale ega vasikale. Ainult lambad näisid päris ohutud olevat, nad astusid ise kõrvale, kui just parajasti kuhugi kabuhirmus ei tormanud.
Paljud asjad maailmas said selgemaks. Näiteks see, et kui päike on keset taevast, on ta kuum, kui laskub taeva servale ning on suurem, järelikult peaks olema lähemal, pole temast üldse enam sooja. Või see, et vesi voolab allapoole, aur ja udu ülespoole. Hommikuti on kaste, seda on rohukõrtelt hea juua. Mõnus on supelda tolmu sees ja üldse pole mõnus märjaks saada. Kui taevast kallab vett, on mõistlik aida laia räästa alla varjule minna. Vahel lööb välku, see teeb maa valgeks, aga kustub ruttu ära. Äikesele järgneb koletu kärgatus, see ei tee kellelegi häda, aga ajab hirmujudinad selga.
Väikesel tibul oli mõnes suhtes parem elada kui suurel kanal: ta mahtus igasse kitsasse pilusse. Aga sellest hoolimata tahtis ta suuremaks saada.. Ema ei võtnud neid enam ammu tiiva alla, ta väsis ära ja oli kanapoegadega kuri. Märkamatult, tasahaavalt hakkasid nad üksteisest võõrduma. Kukk pani ema tähele, tuli mõnikord tema juurde, ema lösutas siis alandlikult maha. See tegi kadedaks. Ka tema oleks tahtnud tunda mõnusat hirmu, kui isand, punane hari püsti, tuleb ähvardavalt ta poole.
Vahel kanapojad kaklesid omavahel. Niisama lustist, ilma et neil suuri asju olnuks omavahel jagada. See oli siiski rohkem kukepoiste asi, nemad pidid harjutama. Tibu oli tulevane kana, tema hoidis kaklustest kõrvale. Kuid oli ka sõjakaid kanu isegi täiskasvanute seas. Ühe oma valge tädiga, keda tüdruk kutsus kuueteistkümnendaks, oli tibul pingeline vahekord. See püüdis teda igal põhjusel nokata. Tibu tundis, et ka temasse koguneb tigedust, ta ootas, et nokk kasvaks tugevamaks, küll ta siis äigab vastu.

4.
Aeg, mis alguses liikus aeglaselt, muutus ikka kiiremaks. Ühel sombusel hommikul märkas meie kangelane, et ta pole enam tibu, vaid on kana. Arvanud oli ta endast seda juba varemgi, aga nüüd tundis selgesti ära. See tuli mitmest asjast ilmsiks. Kasvõi näiteks tema suhetest kurja tädi Kuueteistkümnendaga, keda ta enam ei peljanud, vaid astus talle väärikalt vastu ja see ei julgenud enam nokata. Kuigi püüdis mõista anda, et tema vihaalune pole ikka veel päriskana.
Mida tähendab olla kana? Kus on piir, millest algab kana? Tüdruk oli ühel päeval vennaskonna üle lugenud ja kõigile nimed pannud. Neid oli siis järel veel kaheksa. Osa oli eluraskustele alla jäänud. Kui tibu esimest korda sellega kokku puutus, et üks nende seast ei taha üles tõusta ja rõõmsalt teri nokkida, oli ta väga imestunud. Mõni teine oli koguni pahane ja lõi lamajat nokaga. Sellest said teised julgust ja läksid talle samuti kallale. Mis see oli, et nad nõrgemat nokkisid, kas mingi iseäralik tarkus? Et nende tõug nõrkade hävimise läbi tugevamaks saaks? Ühe tibu vaatevinklist oli see julm, aga kõikide seisukohalt nähtavasti paratamatu.
Kanahakatised said tüdrukult pahandada, et nad oma eluisu kaotanud kaaslasele terava noka abil elamise tarvidust hakkasid sisendama. Ta võttis nõrkenud ja mitu valusat vopsu saanud tibu nende keskelt ära ning viis tuppa. Aga välja ta sealt enam ei ilmunud, nähtavasti polnud teda enam elule tarvis.
Ühel päeval tundis ka meie tibu, et on haige. Ta pea oli norus ja juba sihtis vend, kes oli eriti agar ja igalpool esimene, teda viltuse silmaga ning oli valmis nokaga eluusku jagama. Tibule oli see kuidagi ükskõik, ta poleks suutnud vastu hakata, ta oli valmis saatusega leppima: kui ta nokitakse ära, ju siis peabki nii olema, saab vaevast lahti.
Kuid tuli tüdruk ja märkas kohe oma lemmiku seisundit. Kaks eelmist juhust olid teda õpetanud. Ta ütles:
"Kuule, sa oled ju haige. Tule minuga tuppa."
Ta võttis kanaplika ning viis kööki, kus pliidi kõrval oli pisike kast. Nõnda sattus tibu esimest korda inimeste eluasemesse. Kuid tal oli nii halb olla ja ellujäämisega tegemist, et ta ei osanud seal alguses midagi tähele panna. Kui ta kosus, olid asjad juba harjunult omal kohal, jäi ära avastamise värskus, mis kõik eredalt mällu talletab. Ta lihtsalt teadis, mis leidub inimeste köögis ning võis seda ka teistele kirjeldada, kui see neid oleks huvitanud.
Kanadel sõnu ei olnud, nende häälitsused väljendasid tundeid. Üks noor kana ei saanud teistele öelda:
"Teate, köögis seisab leivamõhk."
See oleks eeldanud, et kuulajad teavad, misasi on leivamõhk. Seda ei tea enamik linnalapsigi. Võibolla ei tea seda tänapäeval isegi kõik maalapsed, sest leiba ostetakse poest ja mõhku pole tarvis, see vedeleb pööningul või rehetoas kolu hulgas. Meie loo ajal oli see veel olemas, kuid kanad ei teadnud sellest midagi, nad polnud toas käinud. Mõni julgem oli tikkunud, kuid teda oli ära aetud. Leivamõhul oli huvitav kuju ja hea lõhn, oli tahtmine tema sisse lennata ning seal natuke nokkida. Aga see jäi ära, sest inimesed olid oma asjade juures kiivalt valvel ning ütlesid:
"Kõss, kana!"
Meie tibu oli armust tuppa võetud, ta käitus seal korralikult ja sai kiiresti terveks. Kui ta teiste hulka tagasi viidi, võis ta neile julgesti otsa vaadata ning nokalöögile vastata samaga. Tema elujõud oli korraks vääratanud ning ta oli tüdrukule tänulik, et see oli ta õigusemõistjate käest päästnud. Sellest võis teha järelduse, et nõrgemate äranokkimine ehk polnudki alati tark tegu. Nõrkades on tihti andeid, mis tulevad teinekord kõigile kasuks.
Kaks tibuperest olid hiljem otsa saanud. Üks päris arusaamatutel asjaoludel. Ta leiti nõgesepõõsast, kui tal olid juba kärbsed kallal, ja keegi ei teadnud, mis temaga oli juhtunud. Teise viis ära rebane, kui ta oli majast kaugele metsaservale kõndima läinud. Rebane viis ta suus ära kõigi teiste kurjast kaagutamisest ja peni klähvimisest hoolimata. Võib arvata, et mitte õilsal eesmärgil. Ei mõelnud vist keegi, et rebane viis ta ära selleks, et kusagil teises riigis teha temast kanade prints. Küllap sõi ta ettevaatamatu vennakese ära, see oli elu julm seadus: ise oled süüdi, kui tugevamale hambusse sattud.
Nii et otsa said mitte üksi nõrgad, vaid ka liiga agarad ja uudishimulikud. Just seesugune oli rebase kätte sattunud kukepoiss.
Nüüdseks oli neid niisiis järel veel kaheksa. Tüdruk pidas arvet ja oli uhke, et neid niigi palju on. Ta pani kõigile nimed. Kõige vilkam noor kukk nende seast sai enesele nimeks Aa, meie kangelane oli sellest päevast alates Tsee. Nimi oli tarvilik inimestele, tibu ise ei arvanud sellest midagi, hiljem harjus ära. Ükski koduloomadest ei kutsunud teda nime järgi, ei siga ega koer, nendele olid nad ühed kanad kõik.
Inimestele oli ta aga nüüdsest Tsee.

5.
Ühel hommikul ronis Tsee sõnnikuhunniku otsa, nagu oli näinud kukke tegemas, ning ütles:
"Mina olen kana."
Tal oli keha, seda sai katsuda. Ta võis vehkida tiibadega ning lennata. Teiste lindudega võrreldes lendas ta halvasti, kuid noorele kanale ei teinud see suurt muret.
Jalgadega sai siblida ning muuta ümbrust. Kõik elusolendid siblisid, mõned uuristasid enesele maa sisse käike, teised lendasid telefonitraatidele. Kana oli keskmine. Ta lendas õrrele, kuid veel osavamalt lendas õrrelt alla.
Kas oli Tsee saanud kanaks sellest hetkest, kui ta lendas esimest korda koos teiste kanadega õrrele ning jättis kastvangla igaveseks maha? Või juhtus see siis, kui kukk tuli esimest korda tema juurde ja käskis muneda?
See oli mälestusväärne sündmus, kuid liiga ilus, et sellest kõigile rääkida. Veel tagantjärelegi puperdas süda, kui ta sellele mõtles. Mõnikord ta kahtlustas ennast selles, kas mitte ta ise ei meelitanud kukke enda juurde tulema. Ta oli ammu tundnud, et on küps, kukk peab teda ükskord tähele panema. Ta oli kõndinud tähtsa näoga täiskasvanud kanade seltsis, et kukk ei saaks aru, et ta on veel plikaohtu, aga see polnud palju aidanud. Aeg pidi päris täis saama, et see juhtuks. Et kukk oma peremeheõigused ka tema puhul maksma paneks.
Mõnus oli teadmine, et tema on nüüd kuke silmis teiste kanadega võrdne. Ja kui kukk oli käskinud, otsis ta enesele pesa. Päris enese pesa, teiste omadesse ta ei tahtnud muneda. Selles Tsee isepäisus avalduski, et ta valis laudanurka uue aseme, mida oli juba varem, õieti selgelt aimamata milleks, välja vaadanud ning kujutlenud. Ta siblis selle kallal, oli veel oskamatu, kuid siiski ei kukkunud pesa, nagu talle näis, just halvasti välja.
Siis Tsee muneski. Esimene muna oli tibatilluke ja Tsee vaatas seda pettunult. Munemine oli valus, ärgu need öelgu midagi, kes ise pole munenud. Kas nii tillukese muna peale tasus kaagutada, mõtles Tsee. Ta proovis, aga ka kaagutamine ei kukkunud veel kenasti välja.
Kukk tuli tema juurde ja käskis uuesti muneda. See oli kuke töö, tema oli suur käskude jagaja. Ta pidas seda palju raskemaks kui munemist, aga kaagutama ta sellepärast ei hakanud.
Tsee muneski ja järgmine muna oli juba natuke suurem.
Munemine muutus igapäevaseks tegevuseks, esialgu olid Tsee munad veel väiksemad kui täiskasvanud kanade omad ning talle ei tulnud mõttessegi, et nendest võiks tibusud haududa.
Kaagutamise õppis Tsee kah ära, aga ikka ta küsis endalt:
"Kas ma siis olen nüüd kana?"
Vahel tundus, et kana on kõige tähtsam olevus looduses. Et kõik teised on loodud selleks, et kanu teenida.
Tegelikult oli kana loomult alandlik. Kukk oskas ennast tähtsaks pidada, ta ei võinud enesele nõrkusi lubada. Kord proovis Tsee kuke moodi kireda, aga sellest ei tulnud midagi välja. Tema kõri oli loodud teistsuguse hääle tegemiseks. Aa kõris oli kuke hääl, aga kuigi ta oli pesa kõige agaram mehike, palju lootust peremeheks saada tal polnud, sest kirju kukk oli võimu täis. Aa esimesed katsed kireda kukkusid armetud välja. See polnud sugugi parem kui Tsee kaagutamine pärast esimest muna.
"Mina munen, mina olen kana," ütles Tsee enesele sõnnikuhunniku otsas, aga päris veendunud ta ei olnud, et ta just munemise pärast kana on.
Kõht oli tühjaks läinud, sõnniku seest ei roomanud kedaga välja ning Tsee kõndis terade platsile, mis oli täiesti puhtaks nokitud. Ta läks maja ukse juurde, et pikapatsilisele tema kohustusi meelde tuletada. Selleks oli tal häält küllalt.
Aga uksest kedagi ei tulnud. Õuele ilmus hoopis kukk.
Ka tema oli täna iseäralikus tujus. Iga natukese aja tagant laulis ta oma laulu, mis näis lihtne ja ühesugune, kuid tegelikult oli vahelduv ja täis mitmesuguseid teateid. Ta tõusis mõne kõrgema koha peale või lendas aia otsa ning kires.
Alguses oli huvitav, et kukk nii hoos on. Laulmine näitas jõudu ja vägevust.
Kui päike juba kõrgel oli ja kukk ikka laulmist ei jätnud, läks üks julge kana ta juurde ja küsis:
"Kas sul on midagi viga? Kas miski häirib sind?"
"Ei, ma laulan rõõmu pärast,"teatas kukk.
"Mille üle sa rõõmustad?" küsis Kirju Kuninganna, kes oli suur ja kuke moodi, kuigi oli teada, et ta on kana. Tema kohta sosistas mõni õel valge, et ta peab ennast vahel kukeks. Ta munes märksa vähem kui teised kanad ja ta munad ei olnud suuremad, aga tähtsust oli ta täis. Kukega kõneles ta kui võrdne võrdsega, kukele see vaevalt võis meeldida ning sellepärast polnud teised kanad tema peale kadedad.
"Ma rõõmustan sellepärast, et ma niisugune olen nagu olen," teatas kukk ning kires uue hooga edasi.
Ka Tseele näis see imelik. Kui oled korda kolm maailmale kuulutanud, et oled tark ja ilus, siis sellest peaks piisama. Maailm nagunii ei usu, kire või õhtuni. Ja kui panebki tähele, siis hakkab arvama, et sa ise ei usu ennast, miks sa muidu nii palju korrutad.
Suur kirju kana tegi "Ähh!" ja pööras kukele selja.
Kuke kiremisest olid lõpuks ka inimesed häiritud. Perenaine tuli uksele ja ütles:
"Kõss, kurivaim, mis sa karjud, päike juba pooles taevas."
Päike oli muidugi seal, kus ta olema pidi. Selle üle kukk ju rõõmustaski. Aga polnud aru saada, et päike sellest kuidagi teistmoodi liikuma oleks hakanud. Pilverüngad sõudsid endistviisi üle tema ja siis ta hoidis oma tulisust tagasi.
Trepile tuli pikapatsiline ja ütles:
"Võibolla nägi ta kulli või rebast ja on sellest häiritud. Ei saa hirmust võitu."
"Ma laulan rõõmust!" hüüdis kukk kõigile, aga inimesed ei saanud tema keelest aru. Nad olid nii uhked omaenese keelele, et ei tahtnud teiste omi õppida.
Tüdruk kükitas Tsee juurde maha. Ta vestles temaga vahel. Küllap ta mäletas, et oli kord Tsee surmast päästnud, omaenese heategu seisab ikka meeles. See tegi teda kana vastu lahkeks, aga ta oli muidu kah hea tüdruk. Kui ta mõnikord tõi leivatüki toast kaasa, siis pudistas ka Tseele. Praegu ta rääkis:
"Kullid on teie vaenlased, aga kas sa ka tead, et neid on nii vähe alles jäänud, nad on võetud kaitse alla. See tähendab seda, et inimene ei tohi neid enam hävitada."
"Võibolla jääb neid tulevikus veel vähemaks - kas oma pahategude või elujõuetuse tõttu - ja siis te hakkate neile kanu söödaks pakkuma," vastas Tsee. Tähendab, nii pikalt ta just ei rääkinud, vaid ütles "kok-kok-kok", aga just nõndamoodi sai tüdruk tema häälitsusest aru.
"Minu isa ütles, et ka röövlid on looduses vajalikud," selgitas tüdruk. "Kullid hoiavad teid pinge all ja võibolla panevad isegi paremini munema. Te ju peate hoolitsema selle eest, et kanade tõug maailmast otsa ei saaks. Kui teil ühtegi vaenlast ei ole, kohkute oma paljunemisest ära ja mõtlete: ah mis me ikka muneme, kanu niigi ilmas liiga palju."
"Selliselt võivad inimesed mõelda," arvas Tsee. "Teised ei suuda teile midagi teha, siis hävitate ennast ise, et liiga palju ei sigineks. Kanade hävitamise eest hoolitsevad inimesed jõudsamini kui kullid, kui neid ka miljon korda rohkem oleks."
Nõnda arvas tüdruk, et Tsee arvas nõnda oma kok-kok-keeles. Ta vastas:
"Sul on kahjuks õigus. Aga kui sa näeksid suuri kanafarme, siis sa nii ei räägiks. Sul on siin vabadus käes, kuipaljukest sa seda kasutad? Ka seal on iga kana kordumatu, aga neid on nii palju koos ja kõik elavad ühesugust elu. Taevast nad ei näegi, sünnist surmani on katus pea kohal. Sa oled õnnelik, et võid kulli karta. Nii et kurda koos minuga, miks neid küll on nii väheks jäänud."
"Seda ma küll ei tee!" hüüdis Tsee. "Kull on minu vaenlane ja teda ma ülistama ei hakka. Rääkige oma looduslikust tasakaalust, mida tahate. Mina vaatan, mis minule hea on. Keda ma pean selle eest kiitma, et ma siia tallu sündisid? Igatahes mitte inimesi. Võibolla leidub ka selliseid kohti, kus kanad jalutavad keiserlikus aias kui iluasjad ja nende eest hoolitsetakse hommikust õhtuni."
Kas Tsee võis teada midagi kunagistest Hiina palee ilukanadest, on üpris kahtlane, aga nõnda kuulis tüdruk teda kõnelevat, kuigi mõnele kehvemale kuulajale ei kostnud muud kui mõni üksik "kok".
"Kas tahad öelda, et mina hoolitsen sinu eest halvasti?" küsis tüdruk solvunult.
"Ei taha," leppis nüüd Tsee ja nokkas tüdrukut õrnalt.
Kukk aga kires sel ajal edasi ja trepile tuli lõpuks peremees ise. Ta ütles:
"See on päris hulluks läinud. Tuleb vist pea pakule panna. Mõni noorem asub asemele."
Alles nende sõnade peale jättis kukk kiremise. Paku peale ta küll ei tahtnud minna. Laula siis veel rõõmust!

6.
See võis olla pühapäev, kui Tseega oli juhtunud üks iseäralik seiklus.
Majast tuli välja mees, kes oma tigeduses vahel jagas kanadele jalahoope. Enamasti oli ta päevasel ajal põllul või töökojas, aga täna lonkis ringi. Perenaine jooksis talle järele, püksid näpus, ja hüüdis:
"Pane ometi paremad püksid jalga!"
Mees aga lõi käega ja ütles:
"Ähh!"
Jalas olid tal igapäevased püksid, millega ta tööl käis. Tsee pööras sellele tähelepanu perenaise sõnade tõttu. Ta vaatas neid pükse ja nägi äkki, kuidas püksisäärest kukub välja tera. Tsee ei mõelnud pikalt, jooksis tera juurde ja nokkis selle ära.
Terasid oli ta mitmel viisil näinud maha langevat, aga kurja mehe püksisäärest pudenemas nägi esimest korda. Sellepärast silmitses ta pükse huviga, ja vaata: tuligi järgmine tera. Tsee jooksis juurde, neelas alla. Mõne aja pärast pudenes jälle tera. Mees oli selle ajaga mitu sammu edasi läinud.
Nõnda nad kõndisid, mees ees ja kana järel. Vahemaa oli katsumiseks pikk, vaatamiseks paras, kuid mees kana ei märganud ja Tsee polnud nii rumal, et endast häälitsemisega märku anda. Nad jõudsid külavaheteele, möödusid mitmest majast, kuni mees astus ühte sisse. Selle maja avaras eeskojas soputas ennast, kohendas pükse ning nendest pudenes teri välja hulganisti. Mees vaatas neid imestunult ja talle meenus, et oli need kuivati juurest läbi tulles tasku pistnud, et tee peal näsida.
"Jälle auk sees," ütles mees ja lükkas terad jalaga laiali.
Siis märkas ta, et üks kana on teradel jaol. Tseed ta mõistagi ära ei tundnud, sest temal oli oma pere kanade jaoks ainult niipaljukest silma, et neid endast eemale peletada, kui kogemata ette jäid. Aga teda tundsid juba kõik kanad ning ette ei jäänud. Nüüd näis talle koguni meeldivat, et kana teeb põranda teradest puhtaks. Mees astus läbi poolavatud ukse saali, kus istus juba enne teisi inimesi, peamiselt lapsi. Seda võis aru saada sumina järgi.
Kui Tsee oli terad põrandalt ära nokkinud, piilus ta läbi ukse saali. See oli pime. Aga saali lõpus inimpeadest kõrgemal oli helendav sein, selle peal liikusid jänesed ja üks rebane. Tsee nägi rebast esimest korda elus, kuid tundis ta kohe ära. Ta tahtis juba valjusti kaagutades põgeneda, aga ei jõudnud teha rohkem kui üheainsa "kok", sest taipas, et too hirmus loom ei pääse seina pealt tulema ja pealegi polnud tal kanaga asja. Jänesed olid ümber, narrisid teda ja rääkisid inimese häälega, tõsi küll, pisut ebaloomulikult, selliselt ei rääkinud pererahvas iialgi. Isiklikult Tsee jäneseid ei tundnud, kuid ei arvanud, et nad nõndaviisi räägiksid.
Siis kadus rebane seinalt ära, kõndis vist üle ääre välja ning Tsee vaatas igaks juhuks saali, ega ta sinna pole tulnud. Aga kana silmad ei suutnud pimedas seletada, järelikult polnud ka midagi karta. Pealegi köitis sein Tsee tähelepanu, sest sinna oli ilmunud iseäranis uhke ja kohevil kana. See võis olla tõendiks selle kohta, et rebane enam läheduses ei viibi. Jänesed küsisid koheva kana käest mune, tahtsid vist hauduma hakata, aga kana ei soovinud anda. Ta seletas samuti inimkeeli, mis erines sellest siiski ülemäärase kokutamise poolest, et munad on tema lapsed ja lastega ei kaubelda. Selle tarkuse teadasaamiseks ei tarvitsenud Tsee küll nõnda kaugele tulla. Aga kana oli seda rääkides nii uhke ja tähendusrikas, et teda vaadates läks ka Tsee kohevile.
Siis kolistas keegi eeskojas ja Tsee põgenes igaks juhuks. Teri nokkida polnud Tseel enam isu, kõht oli täis.
Seikleja läks õue ja kartis juba, et eksib küla vahele ära, aga jalad viisid iseenesest edasi ning tunne ütles, et suund on õige. Ta jõudis kõige otsemat teed koju.
Tsee arvas, et peaks nüüd koosoleku kokku kutsuma nagu teevad seda paljud, kes midagi põnevat teada saavad. Ta oli veel noor, aga ükskord pidi ka tema oma kanalugudega alustama. Ta kaagutas kutsuvalt. Talle tuli filmikana meelde ja suled läksid iseenesest kohevile. Esimest korda tahtis ta jutuajamist juhatada.
Kõik kanad ei tulnud kokku, isepäiseid leidus alati. Ka kuningas kukk ei ilmunud kohale ühe tühise kana kutsumise peale. Mida seesugusel ka teatada, mõtles tema. Aga enamik kogunes Tsee ümber, et nooremalt põlvelt uut tõde teada saada. Tsee ütles:
"Palun tähelepanu. Mul on teatada, et ma käisin täna kinos. See on niisugune koht, kus jänesed ja rebased jooksevad seina peal."
"Ära ainult valeta, noor kana!" ütles vaenulik tädi ja tahtis minema kõndida. Talle oleksid ka paljud teised järgnenud, seepärast ütles Tsee kiiresti:
"Oma silmaga nägin. Võite kah minna läbi küla, astuda rahvamajja sisse ja vaadata. Seina peal oli ka üks kana. Ta polnud samasugune kui meie, ta oli pilt, kuid ta kõndis, nokkis teri ja rääkis tähtsa häälega. See kõik oli väga huvitav."
Kirju kana küsis:
"Mida sa meile selle jutuga ütelda tahad, kas selles tera kah sees on?"
Tsee vastas:
"Ma tahtsin ainult teatada, mis huvitavaid asju võib maailmas leida, kui võtad oma silmaringi laiendada."
"Ära tule meile rääkima hariduse kasust, oleme seda ennegi kuulnud. Mune parem suuremaid mune," ütles vaenlasest tädi.
Nagu ikka kanade koosolekul, kiskus asi laadaks, nõnda et esimest kõnelejat ning koosoleku kokkukutsujat ei kuulanud enam keegi. Ta võis lihtsalt minema kõndida.
Tsee oli veel hulk aega filmi mõju all. Ta kõndis kohevil ringi ja igaüks võis näha, et ta tahab filmikanaks saada. Üks heatahtlik tädi küsis murelikult:
"Kas sa oled haige, et nõnda imelikult kõnnid?"
Tsee ei hakanud talle seletama, et iga kunstnik on haige oma kunstist. Iseäranis siis, kui ta alles tahab kunstnikuks hakata.
Paha tädi oli läbinägelik, ta ütles:
"Ma olen ikka öelnud, et lai maailm rikub noored ära."
Teda toetas suur kirju kana:
"Oma õue peal on ikka ausam elada."
Tsee kujutles mõnikord, et ta on uhke kanaprintsess, otsa ees sätendab tal kalliskivi, mida mõnigi heal meelel ära nokiks. Rebased ja tõhud roomavad ta ees kõhuli ning on alandlikud. Tema võib armulikult noogutada ning seepeale puistatakse headele tädidele ja õdedele rammusaid teri, pearaputamise peale aga viiakse pahad tädid ja kirjud kanad tumedasse tulevikku. 

7.
Koosolekuid kutsuti kanade seas mitmel puhul kokku.
Ühel päeval leidis kukk iseäranis rasvase vihmaussi. Ta hoidis sellel teraselt silma peal ning kokutas valjusti ja kutsuvalt, et kõik kanad, viimne kui üks kohale ilmuksid. Tema kutsumist arvestati, ta ei jätnud, kutsus, kuni kõik seisid aupaklikult ümber.
Tsee oma lihtsameelsuses arvas, et lahke isand ja kanade valitseja tahab armulikkust üles näidata ning ulatada igale valitsusalusele tükikese oma rammusast leiust. Ent hoopiski mitte. Kukk vaatas, kas kõik on kohal, kallutas siis pea viltu, nokkas ussi ära ja neelas alla. See oli nii pikk, et andis tükk aega neelata, tuli mitu korda kaela jõnksutada.
Nähtavasti ei raatsinud kukk oma erakordset leidu teistega jagamata jätta. Eks nood ju armastanud teda ning said selmoel oma isanda õnnest osa. Tsee polnud pettunud. Ta mõistis, et selline on komme. Võibolla tahtis kukk eeskuju anda. Viidata sellele, et üks tubli kana peaks ennast selliste suutäitega toitma. Või siis sellele, et looduses leidub haruldusi, olgu kanad virgad siblima, siis võib neilegi õnn naeratada.
Koosolekuid toimus ka teistsuguseid, kus kõik soovijad sõna said. Üks selline peeti maha munade asjus.
Inimesed oma koosolekul oleksid nõudnud, et munetagu ikka rohkem, ikka suuremaid mune, nende rebud olgu kollased ja koor kõva. Kanad nii rumalad ei olnud. Nemad tegid mis suutsid, munesid tuleviku pärast ning soovisid hingest, et munadest tuleksid terved ja tublid tibud. See sõltus ninaesisest ja kanade tervisest. Nad olid virgad siblima, sest kõht andis enesest alati märku. Nad pidasid tervet eluviisi, ei joonud halbu jooke ega hinganud sisse mürgiseid aineid. Aga maailma sündisid nad erinevatena. Üks oli tugevam, teine nõrgem, see polnud enese teha. Nad ei rikkunud meelega oma tervist, vaistud hoiatasid. Nad püüdsid vältida ka kahjulikku toitu, kuid alati see ei õnnestunud. Neil oli hea silm, see tundis maitse ära veel enne, kui nokk külge puutus. Umbes nad midagi ei teinud, ülearu ei katsetanud, uudishimu rahuldasid mõistlikkuse piires, neil olid terved meeled.
Koosolek toimus sellepärast, et levis kuuldus, nagu muneksid selle talu kanad kehvi mune. Mis neil just viga, seda täpsemalt isegi ei teatud. Polnud ühtegi ilma kooreta või verise rebuga, seda võisid kanad kinnitada. Osa olid täiesti valged, osa tumedama koorega. Kes alatu jutu lendu oli lasknud, jäigi saladuseks. Kas keegi pererahvast või mõni võõras, kes mune käis ostmas.
Kanad kaagutasid pool päeva selle asja kallal ning jõudsid üksmeelsele järeldusele, et ärgu arvustagu teiste mune see, kes ise muneda ei oska. Ainult kukele tehti erand, sest tema juhatas koosolekut ning avaldas selles asjas kanadele tulist poolehoidu. Nii kuulutatigi:
"Kukk on meie kriitik, ainus ja õiglane, las tema ütleb!"
Ja kukk lausus:
"Mina isiklikult ja seega kogu meie kanakari leiame, et me muneme vägagi korralikke mune. Ma ei taha üldsuse eest varjata asjaolu, et minu osa munade kvaliteedi parandamise ürituses on määrav."
Kui koosolek oli vastutusrikas, siis tuli rääkida keeruliselt ning tarvitada võimalikult palju arusaamatuid sõnu. See tekitas muljet ning iga osavõtja tundis ennast targemana.
Koosolekud andsid kanade ühiselule sisu. Üksinda oli koosolekut raske läbi viia, kuid Tsee õppis sellegi ära. Ta pidas koosolekut oma kujutluses.

8.
Ühel hommikul, kui Tsee laudast välja tuli, nägi ta oma ehmatuseks, et maa on haigeks jäänud. See oli üleni kaetud valge korraga ning oli külm.
"See on lumi," ütlesid vanad kanad, kes tema ehmatust märkasid. Seejuures tegid nad nii tähtsat nägu, otsekui oleks lumi nende tellimise peale maha sadanud.
Lund nähes oli Tsee ütelnud "kok", aga see ei tähendanud veel, et pärast hüüatust oleks ta kohe maha rahunenud, umbes nii: mina olen oma "kok" öelnud, nüüd las lumi olla, sellega on kõik selge. Otse vastupidi, ta hakkas lund lähemalt uurima ja kui sa üht asja uurid, siis ta hakkab sulle natuke meeldima kah. Sa harjud temaga ära ja kui liiga palju uurid, siis hakkad arvama, et lumi ongi kõige tähtsam nähtus maailmas.
Lumi sätendas meeldivalt ja Tsee proovis seda natuke nokkida, et ta muutuks veelgi lähedasemaks. Nokkides aga selgus, et see pole lumi, vaid vesi, sest lumi sulas suus ära. See oli vaid pisut magedama maitsega, kui kaevuvesi, mida tüdruk mõlkkis kausiga tõi.
Tsee tahtis juba teistele öelda, et tegemist on pettusega: siblid sõredat lund, aga tuleb välja, et see on hoopis vesi, kui asjasse soojalt suhtuda. Tsee oma mõtet siiski avalikkuse ette ei toonud, alati on targem vaikida ja ära oodata, mida teised arvavad. Eriti mida arvab uhke kukk, kelle suur punane hari võib mahutada palju toredaid mõtteid. Tsee oletas, et kui kuke hari on püsti, siis on ta mõtted edasiviivad, kui hari on lontis, siis mõtted puhkavad. Kanade harjad on väiksemad, nad näitavad rohkem munemist kui mõtteid. Kui hari on punane, võib kanalt muna oodata, kui on kahvatu, siis võibolla kana mõtiskleb selle üle, miks ta küll ei mune.
Kukk igatahes ei teinud lumest väljagi, ta läks seitse sammu õue keskpaiga poole ning temast jäid lume sisse jäljed. Toredad nagu kõik muugi, mis kukega seotud. Aga siis keeras kukk otsa ringi ja tuli lauta tagasi. Kas oli ta midagi unustanud või ei meeldinud talle see uus valge vaip maas, seda ta ei seletanud. Tema tegemistega oli üldse nii, et ta ei andnud sellest kellelegi aru, seepärast näis iga ta samm olevat läbimõeldud ja tähenduslik. 
Oli teada, et kuke sammuga mõõdavad inimesed isegi oma päevi. Üks susija ütles, et kuke samm olevat inimestel väga väike mõõtühik, Tsee seda ei uskunud. Palju tähtsam oli, et kuke sammudega asju mõõdetakse kui see, kas ta on pikk või lühike teiste mõõtude kõrval. Kuke sammul oli üks iseärasus: ta võttis hoogu nagu hästi pikaks sammuks, kuid pani jala üsna teise jala ette maha. Ta ei teinud seda vaatajate petmiseks, see oli lihtsalt tema komme ja nagu öeldakse, kombed on kõik head, kui neid õiges kohas kasutatakse.
Kuni Tsee isanda astumist imetles, oli lumi pisut muutnud oma värvi. See võinuks huvi tema vastu elevil hoida, aga kanal oli laudas tegemist. Hilissügisel, kui maa külmaks muutus, toodi terad lauta sisse ning puistati vana vineertahvli peale, nõnda et kanade söömise töö käis nüüd suure klõbina saatel. Selle vineerist söögilaua vastu ilmutas Tsee igal hommikul suurt huvi. Seda nõudis kõht, kes ühtelugu nurises, kui polnud sisemistele veskitele jahvatamist anda. Aga hommikuti oli laud enamasti tühi. Mõned kanad ei läinud esmalt õue maailma uurima, vaid komberdasid unise peaga, vaevalt õrrelt alla saanud, vineeri juurde ja puhastasid kõik ära, mis õhtust järele oli jäänud. Inimesed magasid kaua ja kui olidki ärkvel, polnud nende esimesks mureks terade puistamine kanadele. Enne tehti igasuguseid muid töid. Isegi siga söödeti enne ära, sest see ruigas nii nõudliku häälega, et inimene ei julenud teda ilma jätta. Söömine oli sea lemmiktegevus, see näis inimestele meeldivat, isutut siga nad põlgasid. Oleks siga hingest aimanud, miks see nii on!
Kanad olid tagasihoidlikud, nad tuletasid ennast meelde vaid väärika kok-kok-kokiga.
Nende eesmärgiks polnud inimese kõrvu lukku panna, et ta selle vältimiseks teradega kiirustaks. Teadagi, tagasihoidlik jääb tihti ilma.
Niisugune oli ka Tsee. Ta ei tormanud unise peaga esimese asjana vineertahvlit uurima, vaid tahtis enne tervitada päikest ning noogutada valgusele, nagu uskujale kohane. Viimaseks ta söögilaua juurde kah ei jäänud, kõhu sai täis ning munes toredaid mune. Kukk neid ei uurinud, kuid näis, et ta on oma noore kanaga rahul.
Hommikune valgus avas silmad, see oli päevaseks tegevuseks vajalik. Tühi kõht halvendas nägemist, neid  kahte asja tuli tasakaalus hoida.
Tsee läks vineertahvli juurde ja veendus, et seal on juba puhas töö tehtud. Küna uuretesse oli pisut rokka jäänud, aga see polnud maitsev. Tsee korra nokaga toksas, näitamaks enesele, et ta pole peps. Kausis oli vett, aga külma vett kõht ei tahtnud, kui seal midagi muud ei olnud. Tsee vaatas natuke ringi, siblis põhku, kuigi teadis, et selle all midagi pole. Siis andis kõht jälle endast teada ning Tsee mõtles, et läheb õige maja trepi ette ning tuletab inimestele nende kohustusi meelde.
Kui ta välja sammus, lund enam ei olnud. See oli peaaegu sama suur üllatus kui lume nägemine varahommikul. Maailm näitas Tseele oma mitmekesisust. Kas olid inimesed lume ära koristanud ega saanud selle töö pärast mahti kanadele teri tuua? Vaevalt küll, ega need inimesed nii vägevad olnud. Küllap seda tegi maa ise, ta oli veel piisavalt soe, et lund alla neelata.

9.
Ühel talvisel päeval tuli tüdruk lauta ja hüüdis:
"Tibu, tibu!"
Osa kanu jooksis ta juurde, Tsee kah. Polnud tavaline terade puistamise aeg, seepärast kõik kanad ei uskunud, et tal on midagi tarka öelda.
Tüdruk vaatas kokku jooksnuid ja võttis siis Tsee sülle. Loomusund käskis vastu rabeleda, aga Tsee püsis siiski paigal, sest tüdruk polnud talle iialgi liiga teinud.
Tüdruk viis Tsee laudast välja. Hirmsa külma, paksu lume ja hämaras puude järgi sai Tsee teada, et püsib ebaloomulik aastaaeg, mil loodus on tõmbunud kössi ning ootab. Kanad polnud hulgal ajal laudast väljas käinud, maailma uudised piirdusid laudaga. Seal elas isegi rotte, keda suvel nägi harva. Üks oli munavaras. Kanad kurjustasid temaga, aga mis nad talle ikka teha said. Olid nad ju munade varastamisega harjunud, rott või inimene. Väike vahe siiski oli: inimesed puistasid teri, rott aitas neid ära süüa, kui seakünasse polnud rokka jäänud. Uudiseid oli laudas muidki, sest elu läks edasi. Lehmal sündis vasikas, igavene suur, aga lehm ei kaagutanud, ainult inises. Kaagutasid tema eest inimesed, kes vasikat lehma seest välja tirisid, või mis nad seal tema ümber tantsisid. Siga viidi rehealla, seal ta karjus, et mehed ta lahti laseksid, lõpuks jäi hirmsa ohkega vait ning rohkem pole teda nähtud. Aga lõhnad ütlesid mõndagi ja koduloomade hulgas püsis hulk aega masendunud meeleolu. Kuigi keegi siga eriti ei armastanud, tema oli omaette härra, laiskles sulus, teiste elust võttis vähe osa, siiski oli ta üks nende seast. Tema saatuses olid süüdi kaks võõrast meest, kuid oma maja mehed olid kah asja juures. Ühed arvasid, et omad püüdsid siga kaitsta, kuid teised ütlesid mürgiselt:
"Või veel! Nemad see kurja juur olidki, kes teisi üles ässitasid!"
Laudas juhtus mitmesugust, kurba ja lõbusat. Tsee jätkas munemist, ta oli noor ja jõudu täis. Tibude peale ta eriti ei mõelnud, munemine oli harjumuseks saanud. Suur Kirju kana hurjutas: mis te vehite talvel muneda, pidage vahet ja puhake, aga kes vanu ikka kuulab. Tsee polnud ainus, kes talv läbi iga päev munes ning käheda häälega kaagutas. Käheda sellepärast, et laudas ei võinud ometi teistel kõrvu lukku panna. Tsee uskus, et vanad head ajad tulevad tagasi, siis saab häälepaelad jälle valla päästa ning oma munemist taevani kuulutada. Vanemad kanad olid rääkinud, et külmad ei jää igaveseks.
Ehmatavad olid need küll. Nagu nüüdki, mil Tsee oli tüdruku süles ja see viis teda mööda lumme tallatud rada majaukse poole. Taevas sirasid tähed, needki näisid külmetavat.
Tsee pandi keset toapõrandat maha, tal tuli kunstliku valgusega harjuda. See oli isemoodi kuri ja ihnus tuli, sellel puudus päikesevalguse lai lahkus, mis hajus ühtlaselt kõikjale ega valinud enesele paremat seltskonda.
Kõik pereliikmed vaatasid Tseele otsa, nagu peaks ta neile nüüd otsekohe midagi lausuma. Tsee mõtles, kas öelda neile üks "kok", aga arvas, et nagunii nad ei saa aru, midas´ häält kulutada. Seepärast ütles ta ainult "ko" ja sellestki jäi pool kurku kinni. Aga näis, et toasolijad temalt pikemat kõnet ei oodanudki. Tüdruk ütles:
"Noh, kas sa ei näe või?"
Tsee vaatas ringi ning nägi põrandal teri. Tal oli kõht parasjagu tühi, aga teri tuleb nokkida ka siis, kui kõht tühi ei ole, kes teab, millal jälle saab. Kui nad kord maas vedelevad.
Siis märkas Tsee, et terad olid kuidagi isemoodi ridadesse asetatud. Ta mõistis, ilma et ta oleks mingi kirjatark olnud, et sinna on kirjutatud "kana".
Tsee oli korralik kana juba sünnist saadik. Pahandust tegi ta vaid kogemata. Ta hakkas teri nokkima esimese tähe ülemisest servast ja liikus nokkides viimase tähe alumise servani. Kui viimane tera oli nokitud, kilkas tüdruk vaimustunult:
"Näe, oskabki lugeda! Mis ma ütlesin! Tsee on tark kana."
Tsee oli kiitusest meelitatud, aga natuke oli ebamugav kah, et kas ta ikka on selle ära teeninud.
"Kas ta kirjutada kah oskab?" küsis mees, kellele meeldis kanu jalaga tonksata. Praegu ta seda ei teinud. Küllap oli selline õhtu, mil inimesed üksteistki ei tonksanud. Vaidlesid küll. Tüdruk ütles:
"Siis ta peaks terad enda seest põrandale tagasi laduma, seda ta ei saa ju teha!"
"Noh, siis ta ikka eriti tark ei ole," ütles mees ja naeris, mis oli kah tonksamise moodi.
Tüdruk võttis valge plekist kana, pani teri täis, keeras võtmega üles. See hakkas kentsakalt, külg ees, keksima, iga hüppega pudenes noka vahelt välja tera. Need moodustasid hõreda rea. Kui vedruvõim oli lõpuni maha käinud, seisis põrandal teradest sõna. Aga see polnud "kana", vaid hoopis "kukk".
"Miks ta "kukk" kirjutas? Las kirjutab parem "tüdruk"!" nõudis tonksaja.
"Mis sa kiusad lapsest," ütles perenaine. "On ju tal tore mänguasi?"
Mees oli heas tujus, ta ütles:
"Kui tarka kana tahad saada, seo need kaks omavahel paari. Üks oskab kirjutada, teine lugeda. Üks kirjutab terad ees maha, teine loeb need järjelt kohe üles."
Ta ise naeris oma nalja peale, mõni teine naeris kah, aga niisuguse häälega, et kas tasub kanadele nii palju tähelepanu pöörata, olgu nad kaetud sulgedega või plekiga.
Tsee oli segaduses. Ta ei teadnud, kas ta võib ennast nüüd pidada targaks kanaks või mitte. Kui toodaks siia näiteks suur Kirju kana, siis ta ei nokiks kindlasti teri ära järjest, vaid hüpleks vastavalt oma iseloomule sinna ja tänna ning nokiks teri sealt, kus neid on tihedamalt koos. Tsee ütleks talle:
"Ära puutu! Need pole lihtsalt terad, need on tähed. Neid võib nokkida ainult see, kes lugeda mõistab."
Laudas õrrel kükitades tuletas ta meelde, kuidas kord ilusal sügispäeval oli tüdruk istunud majatrepil ja raamatut lugenud. Tseed oli uudishimu vaevanud, ta oli kangesti teada tahtnud, mida tüdruk sealt nõndaviisi nokib. Siis ta oligi esimest korda tähti näinud. Need olid mustad kribulad. Tüdruk jooksis korraks tuppa, jättis raamatu lahtiselt trepile. Tsee proovis mõnda tähte ära nokata, aga ükski ei maitsenud talle. Need lõhnasid võrdlemisi ebameeldivalt.
"Mis seal on, et sa seda silmadega sööd?" küsis Tsee oma kok-kok-keeles.
"Ma ei söö, ma loen," vastas tüdruk. "See raamat räägib lõvidest ja armastusest."
"Siis pole huvitav. Oleks see parem kanadest," ütles Tsee, kuid ta polnud päris kindel, kas see oli unenäos või tegelikult.
Tüdruk ütles:
"Kui ma suureks saan, kirjutan ise ühe raamatu kanadest. Ma ju tunnen teie rahvast, miks ma ei võiks kirjutada."
See oli nii ilus lubamine, et võis tõesti unes olla.
Tsee ütles:
"Ära siis seda tegemata jäta," ning ärkas seepeale üles. Esimene küsimus, mille ta enesele õrrel esitas, oli järgmine: kas ta ikka täna kah veel tark on. Terad seal toas olid head, vahest oli ka lugemine maitsev.

10.
Laudaelu kitsikuses otsisid kanad tegevust, et elu liiga üksluiseks ei läheks. Nii jutustasid nad näiteks lugusid omas keeles.
Eriti meeldis jutte rääkida valgel kanal, kelle nimi oli Siibu. Ta oli tüdruku kunagine lemmik, Tseele mitmenda põlve tädi. Kui tüdruk temast hiljem vähem välja tegi kui Tseest, ei olnud ta kade, vaid pidas Tseed sõbrannaks, tahtis teda harida ning lõbustada. Aga et tal vananedes silmanägemine oli kehvaks jäänud, siis ta teadis halvasti seda, mis tegelikult toimus, ning oli kange välja mõtlema.
"Kui ma noor olin," jutustas Siibu, "leidsin kord nii pika ussi, et neelasin seda hommikust õhtuni. Hakkasin ühest otsast peale ja muudkui neelasin, lõppu ei tulnud. Pärast otsis peremees nööri, mille ta oli vihtade sidumiseks valmis pannud. Vaata siis, kuidas kaks asja võivad kokku sattuda."
Sellest tegi Tsee järelduse, et Siibu silmanägemine polnud mitte vanadusest hägusaks muutunud, vaid tal oli juba varakult eeldusi. Seda ta sõbrannale ei öelnud, vaid küsis:
"Kas see pikk uss oli maitsev?"
"Kes nii hulga aja taha enam maitset mäletab," vastas Siibu, "aga eks ta võrdlemisi takune olnud."
Siibul oli palju lugusid. Tsee ei mäletanud neid just sellepärast, et neid palju oli.
Kord tuli Siibu ähmis jutuga, et lauda otsa kõrge sõnnikuse trooni peale on ilmunud võõras kukk ja tal on neli jalga.
Oma kukk vihastas selle peale ning hüüdis:
"Ei või olla! Ei või olla!", kuid läks siiski vaatama, äkki ongi võistleja.
Läksid ka kanad ning selgus, et sõnnikuhunniku otsas on kass. Tal oli tõesti neli jalga, nõnda et pool Siibu jutust oli õige. Teine pool oli küll vale, aga seda ei võinud talle pahaks panna, ta tahtis, et kanadel laudas igav ei oleks.
Kõige halvem oli see, et vahel rääkis Siibu õigust, seepärast ei teatudki, kas teda uskuda või mitte.
Tema oli see, kes avastas, et lauda lähedusse on siginenud tõhk. Midagi hullemat juhtuda ei võinud, kuigi öeldakse, et tõhk oma kodust ei murra. Isegi kukk hakkas kana moodi kaagutama, kui ta sellest kuulda sai. Kutsuti koer appi, aga tema ei pääsenud ketist. Kass teatas, et tõhk tema poegi verest tühjaks ei ime, pole tema asi tõhuga võidelda. Siis räägiti asjast tüdrukule, see ei saanud läbisegi kaagutamisest aru. Ta kutsus ema ja isa appi, üheskoos leiti tõhu pesa üles. Selles olid nii ilusad pojad, et keegi ei tahtnud neile häda teha. Perenaine ütles:
"See ka Jumala loomake, las elab."
Et ilus tõhk tibudele ohtlik on, sellest polnud enam juttu. Keegi süüdistas koguni Siibut, et see teate tõi ja inimesed halba valgusesse asetas. Tüdruk pidi sellest päevast alates igal õhtul õrrele viiva redeli ära võtma, et verejanuline üles ei pääseks.
Kord jutustas Siibu Tseele järgmist:
"Meie pesakonnas oli palju tibusid, ainult mina ja lombakas Seete oleme alles. Mina sellepärast, et ma oskasin kohaneda, Seete on jäänud puhtalt oma rumalusest, sest tal on ikka vedanud. Isegi kulli küüsist pääses ta tulema, sest just sellel hommikul oli kull unustanud küüsi teritada, kui jahile tuli. Mitmed vendadest ja õdedest said hukka oma kanguse pärast, näiteks üks armas tibu, kellel ei olnud veel nime, sest tüdrukul oli kooliminekuga palju tegemist ja polnud aega panna, teatas ühel hommikul, et tema on part. Läks ujuma ja uppus ära. Nüüd tagantjärele sellest vahest väga kahju polegi, sest oma kange iseloomu tõttu poleks ta nagunii tänaseni elanud, aga temast on vähemalt midagi rääkida. Ma loodan, et sina jutustad temast oma lastele ja nõnda edasi. Ärgu ta kadugu kanade mälust, teadku kõik, et vesi pole kana sõber."
Tsee mõtles siiski, et ta ei räägi pardipojast kellelegi, ta polnud kindel, kas Siibu jutt on õige. Sest kanapoeg vette ei lähe, ka jonni pärast mitte, pardipoeg jälle ei upu.
Kõige mõjuvam Siibu jutt aga oli ühest erilisest kukest. Ta rääkis seda suure saladuskatte all, ning nagu ta kinnitas, ainult Tseele. See kukk olnud korda kolm või neli suurem nende oma kukest. Ta sulestikus helkinud kõik vikerkaarevärvid, hari olnud tumepunane, peaaegu must, kannused ülipikad ja teravad. Siibu eluajal oli ta mõned korrad ilmunud talu õuele, vahel aga nähtud teda kaugemal kas suure kivihunniku otsas või maamõõtjate torni tipus. Ta sirutanud tiivad laiali, need katnud poole taevast. Ajanud noka pärani, nagu kireks, aga kuuldavat häält sealt ei tulnud. Ometi tajunud kanad sel ajal, nagu võnguks õhk nii tugevasti, et on tegemist jalule jäämisega. Siibu polnud kindlasti ainus nägija, ent kanad sellest iialgi omavahel ei rääkinud. See oli nagu mingi saladus nende kohal, millest ei tohi iitsatada. Pere kukk teda igatahes polnud näinud, muidu ta oleks viha ja kadeduse pärast lõhki läinud. Kui mõni kanadest vahel tundvat trotsi oma kuke vastu, siis tulevat see asjaolust, et ta on näinud toda teist.
Niisugune oli Siibu jutt ja Tsee kujutas enesele ülikukke elavalt ette. Ühtki Siibu pajatust ta päriselt ei uskunud, kuid midagi erutavat oli selles ometi. Tsee armastas oma kukke ega tahtnud, et kujutluspilt seisaks nende vahel. Pärast kuuldut oli ta veelgi hellem kuke vastu, sest tundis süüd, et on toda teist enesele silme ette loonud.
Hiljem oli ta Siibu jutu nagu unustanud, ometi tabas end kevadel mõnikord sellelt, et vaatab maaparanduse kivihunniku poole, mis kõrgus keset uudismaad. Kui teised kanad olid toda saladust oma silmaga tõepoolest näinud, siis miks ei võiks temagi näha.
Pärast sellist hetke oli ta Siibu peale pahane, et see muudkui luuletab ja eksitab kergeusklikke. Ja ta mõtles: hoidku selle eest, et ta ise vanaduses nii jutukaks muutuks.

11.
Laudas olid kõik kanad üksteisel silma all ja koosolekuid peeti siin harvemini kui õues. Otsaukse alla kogunes enne kevadet võrdlemisi suur sõnnikuhunnik. See oli kuke troon. Tema jaoks seda suureks kuhjatigi, et uhkel linnul oleks mõjus paik ülejäänud koduloomade valitsemiseks.
Kõik allusid tema valitsemisele rahulikult, sest keegi teine laudas valitseda ei tahtnud. Tema oli ainus, kes tõusis sõnnikust trooni otsa ja kires seal tähtsalt ning valjusti. Suured neljajalgsed kireda ei osanud ning seetõttu valitseja mõõtu välja ei andnud. Ka sõnnikuhunniku otsa ronida neist keegi ei soovinud, sellega andsid nad valitsemise ohjad vabatahtlikult kuke kätte.
Tema käis tähtsalt ringi ja mis aeg kevade poole, seda sagedamini viibis ta oma troonil. Alluvatest hoolis ta kõige rohkem kanadest ja nagu Tseele näis, iseäranis temast. Võibolla mõtles mõni teine samuti, Tsee võis seda aimata, aga parem ta niisugust mõtet enese ligi ei lasknud, vaid tuletas meelde kordi, kus kuke kogu tähelepanu oli koondatud temale. Mida ta muul ajal tegi, polnud Tsee asi. Valitseja võis oma vabast ajast teha mis tahtis. Ja kui ta oma valitsejakohuste tõttu pidi tegelema ka ülejäänud kanadega, siis kindel oli see, et lehmadest ja lammastest ei hoolinud ta põrmugi.
Ühel päeval oli kukk eriti mõtlik ning kutsus kanad sõnnikuhunniku juurde kokku. Ta ütles:
"Varsti on kevad. On aeg munele hakata!"
Kanad näisid sellega nõus olevat, sest enamik neist juba munes. Tsee oli ainult suure külma ajal mõne päeva vahet pidanud. Mõni teine, kes praegugi veel polnud asjaga alustanud, vaatas häbelikult maha või tegi mujale asja. Kukk jätkas:
"Mõnel on olnud pikem vahe ja ta võibolla ei mäletagi enam, kuidas muneda. Ma tuletan seda asja teile lühidalt meelde."
Üks ninatark kana kokutas omaette:
"Huvitav, huvitav. Eks kaeme, mis tal ütelda on."
Kukk oli kõrgel trooni otsas ning seepärast ei teinud ta välja kokutamisest, mis kostis madalalt. Õiendajale vastas teine kana. Võimalik, et see oli suur Kirju, kes tõesti polnud pikemat aega munenud.
"Kukel on aega mõtelda, las räägib. Meie muudkui muneme, meil pole üldistuste tegemiseks mahti. Tema võib asja tõepoolest paremini teada."
Kukk vaatas pahaselt nende poole, kes isekeskis kõnelesid, ning jätkas:
"Kõigepealt peab olema mõte. Mõte sellest, et muna on hea ja tarvilik. Miks muna peab olema hea? Sellepärast, et ta halb ei oleks. Kuidas muneda? Kui on olemas tõsine tahtmine ja piisav vastutustunne, siis tuleb enesele ette kujutada üht väga täiuslikku muna, mis on ilusa kujuga ning mille sees võib areneda tibu. Muna teie silmade ees peab olema nii kaunis, et teis tekib vastupandamatu soov sellist ise muneda. Keegi ärgu enesele ette kujutagu lapergust või koguni kandilist muna, sellise munemisest ei tule nagunii midagi välja. Kui mõnel peakski selline pilt kogemata silmade ette tulema, siis on kohe tarvis oma kujutlust parandada. Kui kana ise sellega hakkama ei saa, tulgu minu juurde, ma aitan. Kirjeldan talle, milline üks õige muna peab olema. Kas on arusaadav?"
Kanad kuulasid. Mõni – nagu Tsee - tähelepanelikult, mõned muigasid. Mõni oli koguni tüdinud näoga, sest ta oli varemgi viibinud kuke korraldatavas munemise koolis. Kuke küsimiste peale, kas senine jutt on arusaadav, pidid kanad noogutama.  Terade nokkimisega olid nende kaelad noogutamiseks hästi välja treenitud. Kukk rääkis edasi:
"Kui teil kindel tung ja tahtmine on olemas, ka kujutlus ilusast munast silmade ees, siis istuge pesale…"
Siinkohal näitas kukk ette, kuidas seda teha. Tsee ei pannud tähele, kas teised teda jälgisid, et enese istumise viisi selle järgi parandada.
"… Kui te olete õige ning mugava asendi võtnud, siis mõtelge muna peale. Nüüd juba selle peale, mis teie sees on küpsenud ning kipub välja. Kuidas muna enda sees valmistada, seda te juba teate, sellest ma olen teile varemalt rääkinud. Kes mäletab?"
Ükski kana ei vastanud. Kas ei teadnud, polnud meelde jätnud või polnud iialgi mõelnud, miks ja kuidas ta muneb. Asi käis kuidagi iseenesest. Õnneks polnud see õppetunni küsimine ning kukk jätkas:
"Munakoor tuleb valmistada lubiainest. Selleks on tarvis nokkida asju, mis sisaldavad lupja. Kuidas te need ära tunnete? Aga selle järgi, et nendes on piisav lubjasisaldus ning juba peale vaadates on selge, et neid peaks nokkima. Ma olen korduvalt soovitanud ka inimestel muneda, siis nende veresoontesse ei koguneks lupja ning nad ei vaevleks haiguste käes. Aga see pole teie asi, inimesele ma pean eraldi loengu. Kuulake teie, mis edasi. Munavalge peate valmistama valkainest. Kust seda saada? Ikka toidust, mida te sisse sööte. Teie sees on tehas, mis valmistab söödavast valkainest munavalget. See on kasulik tegevus, te peate valvsad olema, et tehas halba kaupa ei toodaks. Näiteks et ta ei paigutaks munavalge sisse muid aineid, mis tal on käepärast ja millest ta tahaks lahti saada. Jääkainetega tegelevad teie kehas muud organid, igaüks teadku oma töölõiku. Kas on arusaadav?"
"Kas sa küsid meie või organite käest?" päris lihtsameelne kana, kes võibolla polnudki lihtsameelne, vaid hoopis teravmeelitseja. Kukk jättis küsimuse tähelepanuta ning jätkas:
"Järgmiseks räägime pisut munakollasest. Seda on tarvis valmistada iseäranis hästi ja ka heast materjalist. Nii kollase kui ka valge jaoks on kasulik süüa usse ja kõike muud, mida kätte saate. Iseäranis keeruline aga on valmistada seda rakku, millest areneb tulevane tibu. Keeruline sellepärast, et see on väga väike ja te ei pruugi seda muna valmistamise ajal märgata. Tegelikult on just see rakk ehk idu kõige tähtsam ja vastutusrikkam osa muna valmistamisel. Siin te ilma minu abita toime ei tule. Ilma minuta te muneksite mune, millel istu või terve aasta otsas, ära mädaneb, aga tibu ei tule. Kas kõigile on arusaadav minu panus munemise edukal läbiviimisel?"
Seepeale noogutasid kanad üsna rõõmsalt. Tahtsid ju nemadki tunda, et kukk on nende elus kõige tähtsam.
"Mis puutub muna valmistamise keerukusse, siis on mul teile üks kasulik soovitus: ärge liialt mõelge asja kulgemisele, võib sassi minna, kõik tuleb iseenesest välja. Muna kujutamisest piisab, teinekord on üksikasju kasulikum mitte teada. Kehaosad teie sees, mis on selleks seatud, tulevad oma ülesannetega ise toime. Kas ma räägin arusaadavalt?"
"Räägid küll," ütles Tsee kuri tädi. Küllap oli tema üks nendest, kes suuremat aru ei saanud, kuid kellel munemine sellest hoolimata üsna hästi õnnestus. Ausalt üelda oli Tsee samasugune. Ka tema tundis, et parem mitte mõelda, kuidas muna tema sees valmib, muidu läheb kõik keerdu ja ta hakkab munade asemel väikesi siile munema. Muna tulek on isegi valus, mis veel siis saaks, kui sel oleksid okkad küljes.
Kukk jätkas:
"Nagu ma teile korduvalt olen rääkinud, tuleb kollane ehk rebu pakkida munavalge sisse, kõige ümber asetada koor, et muna laiali ei laguneks. Nahkmunade munemise keelan ma teil ära, sellepärast tuleb ainete hankimisel olla hoolas. Kui muna on teie sees küps, on tarvis see enesest välja lasta ehk teisisõnu sooritada munemise akt. Kas selles osas küsimusi on?"
Küsimusi ei olnud, sest kukk näis olevat ainus, kes polnud veel õppetunnist väsinud. Ta jätkas:
"Mida ma ütlen munemise enda kohta? On täiesti ilmne, et tuleb pressida. Muna on küllalt suur, kuid loodus on valmistanud ka teed tema liikumiseks. Need on palju kitsamad kui muna, kuid neil on omadus laieneda, nii et piisavate kogemuste korral tuleb muna hõlpsasti siia maailma. Et see on raske töö, on pärast muna eraldumist teie kehast kasulik mõni aeg kaagutada. See alandab pingeid. Kaagutamise kestvus ja valjus oleneb iseloomust, kuid kehtivad ka üldised reeglid. Kaagutamisest räägin pikemalt järgmises tunnis ning näitan ka ette, millised kaagutamise viisid on kõige kaunimad ja mis võikisid au teha kogu kanade tõule."
Sellega oli kukk lõpetanud, aga kanad ei läinud veel laiali. Tsee küsis:
"Kas sa ütled meile veel midagi?"
Kukk tegi näo, nagu oleks ta kanad ja äsjase õppetunni juba unustanud ning ütles:
"Ei, asuge asja juurde, minge munele!"
Mõned kuulasid kohe käsku, teised võtsid pikemalt hoogu.
Tunni lõpuosa oli kuulnud ka tüdruk, kes oli lauta astunud. Tema arvas, et alustama peaks hoopis kaagutamisest. Inimesed tegevat just nõnda: enne kaagutavat omavahel hulk aega ja siis ka ei jõua alati munemiseni. Ta kaagutas ise ka – kanad arvasid, et narrib neid. Aga võibolla ei narrinud kah, läks ehk pärast kaagutamist tuppa ja munes seal ilusa inimeste muna, mida kanadele iial ei näidata, söögilauale toomisest kõnelemata.
Lammas kurtis, et tema ei leia kusagilt lupja. Kukk ei teinud temast välja, sellega oldi harjunud. Tsee sosistas lambale sõbralikult:
"Ta pidas selle loengu ainult meile. Sul polegi tarvis muneda, jäta see meie asjaks."

12.
Lõpuks ometi tuli kevad ja kanad võisid jälle õue minna. Nad olid laudaeluga juba nii harjunud, et esimesi samme tegid areldi. Nad olid koduloomadest esimesed, kes luurele läksid, see pani nende õlule vastutuse. Nad pidid lauta tagasi tulles teistele teatama, kas maailm ikka on endine ja kas temaga tasub arvestada kui elamiskõlbliku paigaga. 
Koer oli väljas olnud muidugi terve talve, ainult käredate pakaste ajal võeti ta tuppa. Ei pandud teiste loomade juurde, kes oma kehaga pidid ruumi sooja hoidma. Peremees oli mõneks päevaks ka lauta soojenduse sisse seadnud, suure elektrikamina. See õhkas soojust, kuid usaldust ei äratanud, kanadki ei läinud liiga lähedale.
Kass ja koer olid majas kõrgem klass. Küllap sellepärast, et neil polnud inimestele midagi anda. Maailm on algusest saadik ebaõiglaselt üles ehitatud. Koer, kes ühtegi tööd ei teinud ja ainult käratses, võeti külmal ajal tuppa, kuigi ta oli Põhjamaalt pärit ja tal oli paks kasukas seljas. Lõunamaise päritoluga kanu ei võtnud keegi. Ainult Tsee korraks käis. Inimestel näärikombeid aitamas täita. Siis kah vaadati, et kanakene, hoidku Jumal, musta põrandale ei teeks. Tuppa sattudes võib igal ausal loomal kõht ehmatusest lahti minna. Ühe hunniku oli Tsee tookord neile tõepoolest mälestuseks jätnud, suurt lärmi sellepärast siiski ei tõstetud, tüdruk koristas ära.
Kassist ei maksa üldse kõneldagi. See priileivasööja ning tibude ohtlik vaenlane pikutas terve talve inimeste juures ahjunurgas ja lõi rahulolevalt nurru. Nii et ütle, kes on su sõbrad. Kui inimesed sõbrutsesid kõige enam just sellise röövlinäoga nagu seda on valelikult pehme kass, siis ei saa ka nende endi plaanid puhtad olla. Mõelda vaid vaese sea kadumise peale. Inimesed hangivad vähemasti teri, kassist pole veel kellelegi kasu olnud. Räägitakse, et mõni nendest püüdvat hiiri. Uuemast ajast on teada kasse, kes hiiri kardavad, pagevad neid nähes laua peale ja kui oskaksid, siis kiljuksid "Uihh-aihh!". Võibolla teevad hiired inimestele tõepoolest kahju, sest nad hoiavad end inimeste varutud toiduga ületalve. Aga kust nad ikka peaksid saama, nad ju majahiirteks loodud. Ega keegi oma sünnis süüdi ole. Kui elusolendite, nagu hiirte, hävitamine käib inimese kurjade plaanide hulka, siis tibude murdmist ei õigusta isegi nemad. Aga pole teada, et nad pärast mõne tibu kadumist oleksid kassi eriti valjult karistanud. Hunt hunti ei murra, ühed mustad mõlemad. Inimesed ainult manitsevad omasugust. Manitsetud kass teeb näo, nagu oleks tal häbi, ise mõtleb sel ajal, et saaks veel mõne tibu hambusse.
Niisugune inimeste kehtestatud ebavõrdsus valitseb koduloomade seas. Tänu sellele hoiavad laudaloomad kokku, nad on omavahel sõbralikud ja harva esineb juhtumeid, kus keegi oleks teisele meelega liiga teinud. Kui rumal ja kõike õgima harjunud siga välja arvata, aga temagi puhul ei mäletatud, et ta oleks mõnd kana hammustanud. Kukk muidugi vahel karistab, aga kord peab laudas olema, ega kanu või ülekäte lasta. Hobust hoitakse eraldi, aga isegi tema pole oma suurusest hooimata teiste vastu kõrk.
Niisugused olid Tsee kokkuvõtted lauda-aja kohta. Nüüd oli see aeg läbi. Ta jalutas mõõdetud sammuga uksest välja ning tegi seda nõnda, nagu oleks see igapäevane asi. Tegelikult oli süda ärevil ja meeled põnevil, missugune see maailm välja näeb pärast seda, kui ta oli nii kaua tema vaatluse alt väljas.
Lumi seisis veel laiguti õues, oli ka lagedaid kohti ning mõni rohututtki näitas oma rohelist palet. Tsee tegi näo, nagu nokiks ta armsa musta mulla pealt paremaid palasid. Ega see vale olnudki. Pugu nõudis liivateri, et nende abil jahvatada viljateri seeditavaks seguks.
Kuldnokad olid juba saabunud. Nad otsisid enesele pesakasti.Emalinnud kavatsesid muneda vaid mõne muna ja nad ei kartnud, et need varastatakse sügavast kastist ära. Kõigist munadest pidid tulema linnupojad. Isegi röövlinägu kass ei pääse poegade kallale, kuigi ajab käpa lennuavast sisse. Lennuvõimelised pojad aga ei karda mööda maad hiilivat kassiroju enam, võivad teda lennult narridagi.
Nõnda oli lindudega, kes saabusid kaugelt rännult. Töökad kanad olid sel ajal aplaid inimesi munadega varustanud. Kevadine ärevus oli nendegi hinges, see aga ei tähendanud kindlalt, et varsti õnnestub neil oma pojad ilmale tuua.
Tsee oli sündinud suve hakul, natuke hiljem kui enamik metsalinde, kes peavad suve jooksul tugevad tiivad selga saama, et sügisel pikki rännukaugusi ületada. Kanadel niisugust ülesannet polnud, hea kui nad õrrelegi jõudsid lennata. Taeva all liuglevate lindude kõrval olid nad rasked ja rasvased. Ent kevadel vaatas ka Tsee igatsevalt taevasse ning mõtles, miks ei võiks temagi olla lennulindude hulgas. Kuldnokkadest teadis ta rohkem kuuldu põhjal. Igatsus ei sõltunud alati kogemustest. Seegi oli talle sünniga kaasa antud, kollasest munarebust või rakust, millest oli kõnelnud kukk. 
Kevad oli saabunud, elu pidi nüüd muutuma mitmekesisemaks ja rõõmsamaks.

13.
Munemise peale tuli juba hommikul varakult hakata mõtlema. Kui just mitte kuke kuulsa õpetuse kohaselt, siis mõtlemata kah olla ei saanud. Sest muna paisus ja pakitses sees ning Tsee tahtis temast õigel hetkel lahti saada. Enne kui ta temast enesest suuremaks paisub.
Pererahvas kuulutas välja võistluse, kes muneb suurema muna. Vanasti Tsee mõtles, et ka tüdruk muneb vahel, sest ta kilkas väga valjusti; Tsee arvas, et inimesed nõndaviisi kaagutavad. Uurimisel selgus, et tüdrukust mune järele ei jää. Jäid mõned lõhutud kannid, üks oma käega tikitud laudlina ja enese valmistatud toit, mille pere kohe ära sõi ja vahel andis seale kah. Kevadel oli tallu võetud uus siga, see oli pisike, aga ruigas mitme suure eest. Ja inimesed rõõmustasid, et ta nii näljane on. Siis pidavat hästi kosuma.
Tüdruk oli perenaise munast koorunud tibu, keda ta kaua enese sees oli kasvatanud. Taoliselt peitsid oma mune ka koduloomad, ainult linnud tõid need ausalt lagedale. Perenaine oli hoidnud tütart mitte tiiva all, sest tiibu tal õnnetul ju polnud, vaid oma kõhus ja kandnud teda selviisil hulk aega enesega kaasas. Võibolla ta ei taibanud, et palju hõlpsam olnuks muna välja võtta ja siis haududa. Inimesed ei tule selle peale, kuigi kanad pakuvad neile iga päev eeskuju.
Talvel oli lehm vasika toonud, kohe suure ja ilusa, aga eks tal olnud tema kandmisega vaeva küll. Võibolla ei jätkunuks tal kannatust munade peal kükitada üheksa ja pool kuud järjest, ta jääks nälga ning saaks juba kolmandal nädalal otsa. Inimesed võiksid muidugi talle pesa juurde heina tuua, kui nad vasikast huvitatud on, nagu selgus saginast, mida nad vasika sündimise puhul korraldasid.
Kanal polnud lehmalt midagi õppida, tema teadis hästi, et parim viis järglasi saada on munemine ja munadest tibude väljahaudumine. Ka sellega on palju vaeva, aga kui loodus käsib, siis tuleb see rõõmuks võtta.
Mõni võib mõelda pesa poole vaadates ka nõnda, et kas ikka on mõtet munadega jantida. Tibudega on palju tüli ja hoolt, võta neid tiiva alla, otsi ninaesist ja valva. Pärast kasvab suureks ja ei tunnegi sind, nokib veel terad eest ära.
Aga siis pole kah elul mõtet, kui tibusid ei tule, lased muudkui munad enese järelt ära varastada, vaatad iga päev rumala näoga pesa poole, et eile oli seal nagu rohkem, ühe tegid juurde, aga täna on vähem, kas sa üldese oled need päevad munenud või petab sind mälu. Inimesed puistavad ihnsa käega teri, aga kas tasub maiustamise pärast munemise vaeva näha? Vahel harva võiks ju mõne hästi väikese muna teha, igatahes mitte lasta end ahvatleda suurte munade munemise võistlusesse.
Aga loodus liigub oma rada. Kuni sina mõtled ja kõhkled, muna muudkui paisub su sees ja lõpuks saad aru, et on viimane aeg see välja lasta.
Kui muna munetud, tahad mõistagi kaagutada ja uhkustada, et oled niisuguse ilusa asja maailmale kinkinud. Pingutus ja valu, mida muna välja tulles teeb, võtavad silmade eest mustaks ja siis on varmas tulema mõte, et oled munenud ilmamaa piraka. Kui vaatad seda teost hiljem kaine pilguga, siis selgub, et see pole suurem kui kõik teised. Pettumust pole, sest oled harjunud, igapäevane asi, võiksid ju kaagutamata ja kiitlemata olla, aga seda kah hästi ei raatsi.
Kuigi sinu hooplemisest ei tee keegi välja. Teised kanad istuvad ise pesal ja plaanitsevad sinu munast paremat teha. Keegi ei tule su teost vaatamagi. Mõni noor kukk veel kiitleb, et tema võiks palju suurema muneda, aga ei hooli.
Need kõik polnudki nagu Tsee enese mõtted. Ta mõistis noori, kes käisid mööda õue ringi ja rääkisid õhinal, kuidas nemad munenud muna, mis on maailmast enesest suurem ja kõik see, mida me ümberringi näeme, asub tema tehtud muna sees.
Suurustavad mõtted võisid ka haududes peale tulla. Näiteks, et ühest munast tuleb välja auto, teisest traktor, kolmandast kombain. Kõik põllumajanduse masinad on mõne rekordkana toodetud.
Sellise, kes munenud iga päev kaks muna ja aastas on tal seitsesada päeva. Tegelikult tõelised kanad rekorditest ei hoolinud, see oli inimeste harrastus. Kui nad ise rekordeid ei püstitanud, pidasid nad arvet teiste rekordite üle, selleks kõlbasid neile ka poole aruga kanad, kes ise ei teadnud, miks nad nõnda palju vehivad muneda.
Mõistlikud inimesed munemise võistlusi ei korraldanud. Alguses oli ka tüdrukule meeldinud hästi suurt muna leida, aga hiljem sai ta teada, et munemine on valus, ja siis ta leppis väiksematega. Ta silmitses pisikest muna ja ütles:
"Noh, sina ei teinud oma emale vähemasti palju haiget."
Kuigi hääles oli ka niisugust kõla, nagu tahaks ta selle ütlemisega oma pettumust varjata.
Tüdruk oli elus mitmel korral valu kogenud ja tundis kanadele kaasa. Aga ta pani siiski imeks, et kana, kes oli tillukese muna munenud, kaagutas teinekord valjemini kui kaaslane, kes munemist rahulikult võttis kui igapäevast asja. Võibolla ta häbenes ja tahtis valju kaagutamisega tasa teha seda, mis munemisel puudu jäi.
Üldiselt oli ju nii, et ega munade suurus enese teha olnud. Kana munes, nagu loodusest antud. Enamik oli end suureks meistriks harjutanud – jutt munemise valulisusest oli nende puhul ilmselt liialdus. Kanu oli mitmesuguseid, ühele oli hõlbus muneda suuri mune, teine nägi väiksemategagi vaeva.
Tüdruk tuli kord Tsee juurde, kui see pesal istus ja hakkas pärima, kas ta kaagutab pärast munemist valu pärast või sellepärast, et tal on hea meel, sai vaevast lahti, pingutus on möödas, võib terve päeva rahulikult elada, ei pea enam munema. Või siis kaagutab ta tõesti kiitlemiseks. Aga enne kui ta kõik oma küsimused Tseele ette jõudis laduda, tuli kukk ja ütles:
"Ole tasa, meie muneme."
Kui tüdruk pärast pesast ainult ühe juurde tulnud muna leidis, küsis ta kuke käest, kus siis tema teos on. Kukk vastas:
"Mina panin muna kana sisse hoiule. Tänu minule on see muna terve ja tark."
Kaagutamise asja selgitas kukk järgmiselt:
"Nagu sa oled tähele pannud, mina ei kaaguta, see käiks mu väärikuse pihta. Aga kaagutamise alal olen ma siiski sama hea asjatundja kui munemise alal. Kaagutamise kestvus, hääle valjus ja kaagutamises sisalduv muusika sõltuvad ühest küljest kana iseloomust, teisest aga mõistagi minu korraldustest."

14.
Tseele tuli ähmaselt meelde, et ta oli ilmale tulnud puuriitade vahel. Õigemini polnud see niivõrd meenumine, kuivõrd segane tunne, mis ajas teda neid puuriitasid otsima. Karm talv ja maja arvukad ahjud olid halgudeks lõhutud puud ära neelanud. Kaks riita tervenisti ja kolmandast poole. Vaid pool riita seisis mahajäetuna ning ootas uut talve.
Kevadel olid sara kõrvale veetud uued puud. Need lõhnasid metsa ja niiskuse järele. Kuid nad olid selliselt laotud, et Tsee ei suutnud kõige paremalgi tahtmisel nende vahele pugeda. Ta tegi mitu katset, kuid jäi ikka kinni. Tüdruk nägi seda juhtumisi pealt ja ütles:
"Kas sind huvitavad üraskid? Ma toon sulle parem teri."
Puud olid toored ja üraskid ei huvitanud Tseed põrmugi. Kuid ka terad ei huvitanud teda täna. Kõik ta mõtted olid koondunud sellele, et leida varjatud pesapaik ning mälestused sidusid selle võimaluse tükeldatud ahjupuudega.
Sara all seisid ammused riidad. Puid oli miskipärast võetud väljast, mitte sara alt. Need lõhnasid teisiti kui talvel maha võetud kased. Sara uks seisis kinni, sisse oli võimalik pääseda harvalt löödud laudade vahelt. Et aga sara oli puid tihedasti täis, siis laudade vahelt edasi ei pääsenud. Ainult päris räästa all olid mõned tühimikud. Tsee lendas üles ja uuris võimalusi. Puude peale pesa teha ei saanud. Mõtelda tuli sellele, kuidas tibud, kes ei oska veel lennata, sealt alla pääsevad. Tühja ruumi oli ukse all maas, kuid nii järsult alla lennata Tsee ei suutnud.
Tsee kõndis kogu riidapealse läbi, kuid kusagil ei tekkinud tunnet, et just siin on õige paik. Siis nägi ta saras suurt rotti. Kuigi kanadel polnud rottidega erilisi arusaamatusi, kerkis siiski umbusk kogu sara vastu. Polnud sugugi kindel, et nad ei ründa tibusid. Mune nad ju varastasid. Pinualused võisid rotikäike täis olla.
Tsee lendas õue. Kõndis kõrgete nõgeste vahel, aga teda kiskus puude poole. See mälestustest tulenev tung, millest ta endale aru ei andnud, oli nii tugev, et ta nägi turvalisust ainult paikades, kus lõhnasid halgudeks lõhutud puud. Laut ja lakad olid inimestele teada, sinna polnud võimalik pesa peita, et nad üles ei leiaks. Parem oli riskida kohaga, mille peale nad ei oska tulla, mis näib neile isegi kana kohta rumala valikuna, kuivõrd on ohustatud tõhkudest, kassidest, kullidest. Kui kana enesele järglasi tahtis saada, pidi ta inimestest kavalam olema.
Tsee valis munemise paigaks risuhunniku, mis oli paksult nõgestesse kasvanud. Esimesel nägemisel oli ta selle paiga vastu jälestust tundnud, aga mida rohkem ta süda ja mõistus tegelesid kujutlusega kollastest tibupallidest ja mida pikemalt ta seda vanakraami puutumatut kohta takseeris, seda enam ta harjus ning ühel hetkel küpses kindlus, et see ongi koht, kust inimesed iial ei tule mune otsima.
Roostetanud niidumasina kõrval oli maas selle iste, mille polstrist olid veel räbalad järel. Tsee vooderdas seda pisut heinaga ning pesa oligi valmis. Kana polnud paljude teiste lindudega võrreldes hoolikas pesaehitaja, mõne kõrre taipas ta siiski noka vahele võtta. Tsee munes oma munad ammuse niidumasina istmele, kaagutama aga läks lauda ette, otsigu inimesed tema pesa laudast. Pesapaika ei avaldanud ta ka teistele kanadele, nende lobisemishimu oli tuntud. Tulevad tühisest uudishimust pesa vaatama ning juhivad inimese jälgedele. Tüdruk hoidis neil silma peal, just talle oli teada, millisesse pessa see või teine kana oma munad poetab. Kui tal Tsee suhtes kahtlusi tekkis, pidi kana mitmesuguseid haake tegema, et tüdruku terase pilgu alt pääseda. Ta teeskles nagu huvitaksid teda lauda taguse peenramaa ussid ning lipsas märkamatult mõnest uuest kohast nõgestesse risuhunniku juurde. Ühte rada ei võinud sisse tallata, see oleks kergesti silma hakanud. Vahel ta kippus haake tehes ja kavaldades hiljaks jääma, muna tahtis ära tulla, ent otsejoones pesa juurde ruttamist ta enesele ei lubanud. Ainult kukk aimas ta käitumisest, et midagi on teoksil. Aga teda võis usaldada, ta oli ükskõikne haudujate vastu.
Niisiis munes Tsee tosina jagu päevi vanasse, pooleldi maa sisse vajunud niidumasina istmesse ning ta pidi välja kannatama metalli puutumise vastu keha. Selline oligi elu edasiminek põlvkonniti: ema naabriks oli sõbralik puit, aga Tsee südamele peab armsaks saama külm metall. Tsee vaatas need päevad hoolikalt ringi, et keegi ei märkaks tema valmistumist haudumiseks. Ta ei sarnanenud loksujatele, kel õiget pesagi pole, kuid kes käivad valus ja vaevas ringi, leidmata oma tungidele rakendust ja paika.
Ühel päeval tundis Tsee, et munade jagu on täis, ei tohtinud ahnitseda, tuli arvestada oma kehaga, kui palju see mahutab enese alla. Tsee istus pesal, teda ei huvitanud söök ega jook, ta tahtis kangeslaslikult vastu pidada, kuni tibud on ilmale tulnud.
See oli tema kirglik soov, ta ei mõelnud kordagi, kas talle ikka on niisugust tüli tarvis. Looduse sund oli tugevam kui nälg ja kõik ebamugavused, mida ettevõtmine kaasa tõi.
Ta teadis, et tema järele luuranud tüdruk on esimene, kes tibude üle rõõmustab. Sellised need inimesed on. Algul nad ei taha, et kana hauduma läheks, parem lepivad tema loksumisega ning tühja pesa peal kükitamisega. Hiljem aga kiidavad needsamad inimesed kana, kes neist kavalamaks osutus, ning hakkavad tema tibude eest hoolt kandma.
Inimestest on kõiksuguseid koledaid lugusid kuulda. Nad uputavad oma koera ja kassi järeltulijaid. Kassid püüdvat samuti pesa peita, ja olevat pärast hirmsat tapatööd hulk aega inimeste peale vihased, aga lõpuks lasevad ennast ikka ära osta toidupalast ja soojast nurgast pliidi ääres. Koertel aga polevat sedagi mehisust, ahastavad, aga samas liputavad inimestele saba ja on valmis oma elu hinnaga kaitsma nende kolu.
Tsee kükitas pesal, tema haudus oma tibusid. Mitte inimeste jaoks. Tsee järgis looduse käsku. Ja vahest arvestas ta ka sellega, et olukorras, kus kanu nii hoolimatult petetakse ega lasta neil oma liigi paljunemise eest hoolitseda, peab leiduma selliseid, kes suudavad järglastele kangust ja kavalust pärandada. Nii oli tema ema inimestest kavalam olnud ja nüüd oli tema ning ta lootis: kord on ka mõni nendest, kes praegu veel munakoore all, tubli, kes oma tibud välja haudub. Seepärast oligi tarvis kükitada just enda munetud munadel. Talus oli ka inkubaatorist toodud kanu, nendel vist polnudki õiget tahtmist hauduma hakata. Või kui oli, jäi kavalusest ja tarkusest puudu.
Öeldakse, et kana ise ei tea oma saatust, vaid elab päevast päeva. Küllap loomadki näevad ette tulevasi asju. Platsile puistatud teradest on hõlpsam kõhtu täita, kui et peaks toidu ise hankima. Aga ainult nina ette tooduga oleks kah igav elada. Nagu farmikanad elavad. Söök ja peavari, soe laut ja kaitstus vaenlaste eest on asjad, mille eest annad lõpuks suled seljast. Farm on vangla. Vabadus on täis ohtusid. Kõigud kahe soovi vahel. Tahad mõlemat, turvalisust ja vabadust. Kord eelistad ühte, kord teist, sulust tahad vabadusse, vabaduse kõheduse eest otsid varju.
Mis mõtet on elada, kui sa ei ela igavesti. Kui ära väsid, siis puhkad. Kui oled puhanud, ärkad uuesti elule. Võibolla mõne teise kanana. Mis päris lõpus saab? Aitab sulle nendest kana eludest, öeldakse ühel päeval, ela nüüd mõned korrad kassina. Kuidas sa siis hiilid ja varitsed neidsamu tibusid, kes sa ise alles äsja olid? Võibolla alguses ei varitse ka, osa kasse näivad mõistlikud olevat, kuigi usaldada ei või ühtegi. Võibolla need taltsamad ja paremad olidki eelmises elus kanad, pärast harjusid kassielu kuritegudega ära ja hakkasid ilma süümeta murdma.
Kui oled kassi korrad ära elanud ja kõik teised loomad-linnud ka, mis siis saab? Võibolla elad inimesena, oleks uhke küll, sest nemad on kõige suuremad röövlid, aga see-eest oskavad niidumasinat valmistada ja seda isegi roostetada lasta. Üks selline oli Tseel iga hetk silmade ees, rauast ja roostest võis kah mõelda. Mitte üksi elu polnud looduses igavesel muutel, vaid ka elutud asjad. Kas maailm isegi on igavene, kui ta nõndaviisi kobrutab ja kihutab ühest olekust teise?
Kui Tsee on inimeseks kah mõned korrad ära olnud, kas ta siis saab uuesti kanaks? See oleks ehk kõige parem, vähemasti harjunud asi ja võibolla on kana ainuke, kellena Tsee oskab hästi elada. Seepärast tundub, et kanaelu on ehk kõige mõnusam, kuigi on tülinat ja muret. Või saab ta hoopis putukaks ja vihmaussiks. Inimene võiks saada Jumalaks ja Jumal võib end ohverdada kõige elava eest ning muuta end kõige lihtsamaks loomakeseks. Aga kui Tsee vaatab vihmaussi enese ees vingerdamas ja mõtleb, et alles üleeile oli see uhke jumal või inimene, siis võib uss kurku kinni jääda.
Ei, kõige parem oli olla kana, mõtles Tsee mune enda all sättides. Ta ei tahtnudki kassiks või inimeseks saada. Ammugi siis vihmaussiks mulda või Jumalaks jahedasse õhku. Kassil on hing must ja küllap see teda ennast ka vaevab. Inimene peab kõik aeg muretsema, kust ta kanadele teri saab. Jumalal pole vist midagi teha, tal on hirmus igav. Vihmauss aga värisegu ja kartku, kas äkki ei tule mõni kana ja teda ära ei nokka. Mis kanal viga, muudkui mune ja vaata, kas terad on platsis või peab inimesega tõrelema: "kok-kok-kok."
Niiviisi oli hea mõelda ja aeg läks kah rutemini, haudumine ei tundunudki tüütu tegevusena. Sest oli lootust, et varsti sibab su ümber kari pallikesi ja võid mööda kõndida kanadest, kes sellega kordagi elus pole hakkama saanud. Kõrkus oli muidugi inetu joon, aga eks taha igaüks ennast upitada, seda sai ikka teha vaid võrdlemise abil. Kui sa oled juba parem vihmaussidest ja jumalatest, miks sa ei võiks siis olla natuke parem ka teistest kanadest. Ja selline täiuslik kana ehk määraski maailma saatust.
Nõnda hullu mõtteni jõudis Tsee lõpuks välja. Hakkas juba kahtlema, kas ta ikka elab õiget elu. Kõnni või munade pealt minema. Aga nendest aimus juba liikumist. Kui oled aina ühes asendis, pea sa siis peast segi ei lähe. Tsee vaatas roostetanud niidumasinat, see rahustas teda.
Niidumasina kõrval oli vana kohver. Tsee kujutas ette, kui kaugele see kohver on reisinud ja mida ta enda sees on kandnud. Kohvril oli kindlasti ka naljakaid juhtumisi elus, kuigi tal enesel ei tarvitsenud naljasoont olla. Mõnikord seda unustati maha, siis oli unustaja süda ahastust täis. Kui ta kohvri jälle üles leidis, kallistas ta seda rõõmu pärast, aga kui see ta enda süü ja trööpamise tõttu ära kulus, siis viskas nõgesepõõsasse.
Või niidumasin ise. Kindlasti oli peremehe isa suurt rõõmu tundnud, kui ta pärast kõhklmisi ja rahalugemist oli selle ostnud. Masin tegi töö hõlpsamaks, veeretas selle rohkem hobuse kaela, kes masinat vedas. Pärast võeti heinamaa talult ära ja niidumasinaga polnud enam midagi teha, nii ta siin roostetab. Pole ka poisse, kes sellega mängiksid ja nõgestesse raja tallaksid. Selles osas Tseel vedas, siin elas üksainus tüdruk, kanade sõber. Miks perenaine nii laisk oli ja rohkem ei viitsinud muneda, seda Tsee ei teadnud ja temast eeskuju võtta ei tahtnud. Tema sai tänu niidumasinale siia pesa teha ning iste, mille kallal marakrattide käsi oli nähtavasti käinud, et ta masinast eraldi vedeles, leidsis nüüd kasutamist ja teenis looduse suurt elu. Või polnudki iste selle masina küljest, peremees oli seda ehk proovinud ja siis nõgestesse virutanud, seda polnud istme peale kirjutatud.
Ümberringi oli muidki asju vaadata. Kõige rohkem mõtteid aga oli sinises õhus, need lausa sähvisid seal. Kinni neid sealt püüda ei õnnestunud, mõni lõi ise kui välk pähe ja siis imestasid, kust küll see mõte võis tulla.
Nõnda kulus aeg ja vaata: ühel hommikul lõi esimene vapper tibu munakoore katki, pisti oma imeilusa pea välja ning ütles:
"Piiks!"
Ime küll, kuidas ta oskas kohe sedasama keelt, mida Tseegi oma tibupõlves oli rääkinud?
Tsee vaatas esmasündinut heldinult. Et üks oli väljas, siis seda suuremat hoolt oli tarvis jagada teistele munadele, et nendest sama tublid järglased tuleksid.

15.
Üksteise järel tulid tibud ilmale ja Tsee võis nendega varsti oma redupaigast välja kõndida.
Haudumise aeg oli olnud raske. Tsee tundis, et ta on nõrgaks jäänud. Esimesed päevad oli ta järjest pesal istunud ning uskunud, et peab nõndaviisi lõpuni vastu, elab vanast rasvast ära. Siis võtsid nälg ja janu võimust, silmade eest läks mustaks, oli tarvis söömas käia. Seda oli parem teha inimeste pilgu alla sattumata, need võisid taibata, et ta on haudumas ja kes teab, mida võtavad asja vastu ette. Kuigi nad ju teadsid, et munad, mida mõnda päeva on soojendatud, pole neile enam kõlblikud, parem las kana haudub lõpuni. Et ta oli saanud oma munad segamata pesasse koguda ja nende peal kaks päeva lösutada, oli võit käes, ning asi oleks võinud ka avalikuks tulla, aga igaks juhuks hoidis Tsee inimestest kõrvale.
Mitmel korral oli tüdruk teda nimepidi hüüdnud ja siis oli kange kiusatus oma sõbra juurde joosta, aga Tsee surus kiusatuse maha ning jäi paigale. Ta kujutas isegi ette, kuidas tüdruk võib tema pärast nutta, mõtleb rumaluke, et Tsee on otsa saanud, kuna teda õue peal enam näha ei ole. Las ta natuke nukrutseb, pärast on rõõm seda suurem, kui kana koos tibudega välja ilmub.
Kõige hirmsamad olid ööd. Kuigi aeg oli varasuvine ja ilmad püsisid kuivad - küllap oli Tsee seda ette teadnud, muidu olnuks haudumist lageda taeva all riskantne alustada -, siiski oli õudne olla üksinda tähtede paistel, kui sul pole õrrel külje vastas teisi kanu, kes on kõikidest nääklemistest hoolimata sinu head seltsilised, ja nende keskel on valvas kukk, kes kõigi eest seisab ja ei lase liiga teha. Siin olid sina ihuüksinda oma munadega, pimedus oli midagi koledat, ainult mõte tulevastele tibudele suutis Tseed paigal hoida. Ta pidi olema tugev, pidi kaitsma mune ja nendest kooruvaid tibusid, ta ei tohtinud hirmul lasta enesest võitu saada.
Silmade ette ilmusid pildid, kuidas mööda puhmastikku hiilivad verejanulised ööloomad ning aina ootavad seda, et mõni rumal kana õrrele pakku ei lendaks. Tsee pigistas siis silmad kinni ja mõtles: tulgu mis tuleb, ehk läheb õnneks.
Nii oligi. Südamevärinat oli kulunud hirmudele ja mõtetele tibudest, kuidas nad seal muna sees arenevad, kas on tublid ja terved, kas suudavad koore katki lüüa ning päikese palge ette ilmuda. Lõpuks oli kõik möödas. Ainult viimasest munast ei tahtnud kuidagi tibu välja tulla. Tsee uuris seda ja purustas ise ettevaatlikult koore: tibu selles polnudki. Üks muna oli kandnud nigelakest, kes ei suutnud õieti jalul seista, rääkimata teiste kombel keksimisest või rõõmuahnest piuksumisest.
Tsee läks tibukarja eesotsas õuele. Juba esimesest hetkest alates pidi ta neid aina korrale manitsema.
Erilist tähelepanu vajas nõrguke, kes ei jõudnud teistele järele, ta kukkus lühikese tee peal mitu korda küljeli ning suutis vaevalt end püsti ukerdada. Tsee ei tohtinud teda aidata, selline oli looduse seadus. Ellu jääb see, kes elada suudab. Kui iga väetikest tugede najal püsti hoida, muutub kanade sugu lõpuks nii nõrgaks, et võib väljagi surra. Suured kanafarmid ja inkubaatorid on niigi neid nõrgendanud, ainult talukanad on veel endises jõus, aga kõikide kanade hulgas on neid vist vähemus. Ka taludesse tuuakse ju nüüd tibusid haudejaamast.
Nõrka tibukest ta jälgis, kuid ei aidanud. Saagu ise enesega hakkama. Muidugi oli erandeid, kus nõrgast tibust kasvas tublim kana kui teisest elujõulisest, kuid sellele loota ei saanud.
Et Tseel oli tibukarja manitsemisega tegemist, siis ei pannud ta tulles õieti tähelegi, kas teised ikka imetlevad tema perekonda. Kui kõik lapsed oleksid olnud tublid ja targad, kobaras tema ümber püsinud ja muidu igati kombekad olnud, siis oleks ta kogu tähelepanu pühendanud enese näitamisele. Alles siis, kui rumalukesed taipasid, kuhu ja kuidas nad peavad minema ja kui ka nõrguke järele jõudis, vaatas Tsee ringi, mida teised temast ja ta järglastest arvavad. Sealt tuligi kukk. Tsee pettumus oli suur: kukk tegi näo, nagu poleks Tseed üldse olemas. Ometi oli ta palju kordi käinud Tsee juures, et tal need toredad tibud oleksid. Saa nendest kukkedest aru. Vaata, on veel pahane, et Tsee nii kaua on silma alt ära olnud. Solvunud Tsee mõtles, olgu, tema ei tee kukest kah nüüd hulgal ajal välja. Samas lisas mõttes: see aeg ei tohiks siiski liiga pikale venida, küllap nad varsti ära lepivad.
Ka kõik kanad ei teinud Tsee tulekut nägema, võibolla mustast kadedusest. Juurde tulid pigem need, kellega Tseel kõige parem läbisaamine polnud. Ainult suur Kirju kana ütles põlglikult:
"Ena asja, sellega saab iga kana hakkama."
Polnud tast endast enam õiget munejatki ja perenaine oli kord öelnud:
"See ei kee vist iialgi pehmeks."
Tsee ei teadnud täpselt, mida ta sellega öelda oli tahtnud, küllap nimelt seda, et pole temast enam tibude haudujat.
Kuri tädi, kellest Tsee ammu jõu poolest üle oli, tuli esimesena ja ütles:
"Oh kui armsakesed. Küll sina oled aga tubli, et niisuguse vaeva ette võtsid."
Mis vaev, see oli elu loomulik käik, aga natuke uhkust võis selle üle ikkagi tunda.
Tädi oli üks nõrgemaid karjas, sellepärast talle meeldis oma võimu näidata. Tsee pidi silma peal hoidma, et ta ei hakkaks tema järglastele liiga tegema, kui need juba noore kana mõõdu välja annavad. Muidugi siis ta enam nende eest hoolitsema ei pea. Karastumine kulub igale elusolendile ära.
Imetlejaid oli teisigi. Head sõnad olid peaaegu sama mõnusad kui päikesepaiste, mis nõgesepuhma hämaruses oli meelestki läinud.
Kui tüdruk trepile ilmus, kilkas ta just samuti kui Tseed esimest korda nähes.
"Ema, tule vaata! Meil on jälle tibud."
Ka perenaine tuli trepile ja ütles:
"Peab selle vana kasti üles otsima."
Vaata siis, mille peale inimene esimese asjana mõtleb. Saaks aga väikesed vangi panna. Mitte vangi, vaid kaitse alla, parandas Tsee ennast kohe.
"Küll sina, Tsee, oled kaval. Seda ma arvasin, et sa oled kusagil peidus, kui ma sind hüüdsin," vadistas tüdruk. "Muidu sa tulid alati esimesena joostes, aga nüüd polnud sind kusagil ja ma juba mõtlesin, et sa oled linna kooli läinud."
Eks seesugused jutud olnud lapsikud, väärikas kanaema kaasa kaagutada ei saanud. Kõik need lood lugeda oskavast kanast oli see võrukael ise välja mõtelnud. Ainult plekist kana oli tõepoolest olemas. Ka tema tuli Tsee tibudele vastu ja ütles:
"Mina toon kah varsti oma tibud lagedale, oota ainult!"
Mis tal viga rääkida, plekki oli maailmas palju.

16. 
Tseel algas kanaema elu. Suure osa ajast lösutas ta kanavõrgu alla ja soojendas kehaga tibusid. Päeval abistas päike, öösel pidi ainult enda peale lootma. Väikesed unimütsid magasid nii kaua, et tiivad väsisid ära ja rinnalihased hakkasid valutama. Aga selleks sa siin maailmas kanaema oledki, et kõik ära kannatada ja tibukeste eest hoolitseda. Kuigi vahel oli tüdimus nii suur, et oleks jätnud kõik sinnapaika ja läinud kuke kõrvale õrrele.
Seegi aeg pidi kord tulema, seniks jätkus Tseel jõudu oma kohust täita. Rõõmu oli siiski rohkem kui muret. Või millega sa seda mõõdad. Mure ja hool olid pidevad, mured möödusid, rõõmuhetked aga jäid venivast päevast meelde.
Vahetevahel jälgis Tsee oma nõrka tibu. Kui teised ei lasknud tal tangu nokkida, Tsee vahele ei seganud, sest ainult võitlemine oma elu eest võis teda tugevaks teha. Tseel oli meelest läinud, kuidas tüdruk oli teda haiguse ajal tuppa võtnud, ja näe, nüüd oli ta ainsana oma pesakonnast tibudeni jõudnud, agaraid kukepoisse aga polnud enam olemas.
Kuid niiviisi võisid inimesed mõelda, kanad mõtlesid teisiti. Kas Tsee oleks tahtnud, et tüdruk ka tema nõrgukese oleks enda juurde võtnud ja tugevana tagasi toonud, sellele mõttele polnud ta kordagi tulnud.
Ühel hommikul jäi pisike küljele lamama ja teised tibud olid valmis teda nokaga lööma. Selline oli ürgne seadus, Tsee ise oleks pidanud armulöögi andma, aga ta pööras pea kõrvale. Ja siis oligi nõrguke surnud ja keegi ei teinud temast enam välja. Tuli tüdruk, viis tibu ära ja mattis ta nõgesepuhma äärde niidumasina lähedusse, pani kahest kokkuseotud pulgast ristigi hauale, selline oli inimeste komme.
Tüdruk käis seda kohta vahel vaatamas, aga Tsee unustas peagi, et tal üldse selline tibu on olnud. Mõni teine oleks ehk isegi häbenenud, et üks tema järglastest nii vilets oli, ja teda teiste kanade eest kohe alguses ära peitnud. Tsee polnud seda teinud, ta lootus polnud aga siiski täitunud. Kanaemal oli tegemist ellujäänud tibudega, ta pidi hoolas olema, et teistega sellist asja ei juhtuks.
Selleks tuli neid õpetada. Kanadel olid omad viisid. Eraldi tunde selleks tarvis ei läinud, kogu elu oligi õppimine ja vana kana teadis seda. Rõõmsad ja elujõulised tibud olid täis õppimise lusti. Varsti teadsid nad, mis kõlbab süüa, kust mida leida. Nad eraldasid ema häälitsusi, läksid talle järele, toimisid tema eeskujul. Asjad ja elu õpetasid neid samuti. Vastu laudkasti seina ei tasunud tormata, valus oli. Läbi traatvõrgu ei pääsenud. Mõni iva, mida võis maast leida, oli kibe. Raskem oli tundma õppida vaenlasi ja ohte. Jutud aitasid vähe, pidi ise kogema. Omavahelisi suhteid määrasid jõud, pealehakkamine ja tarkus. Ema suurt vahele ei seganud ja sellepärast juhtus harva, et mõni jooksis kaebama.
Osa tarkusi pärines veel sellest ajast, kui kana kauged esivanemad elasid soojal maal. Soe meeldis tibudele kohe, kui nad munast välja tulid. Hiljem aga harjusid külmaga ära. Kunagi elasid esikanad vabalt tihnikutes ja inimesi ei olnud nende läheduses, keegi ei puistanud teri ega hüüdnud: "Tibu, tibu, tibu!" Toitu leidsid nad ise kõikjalt ja nende söök oli mitmekesine. Ka praegu sõid kanad paljusid putukaid, lehti, pungasid, aga et teri söödaplatsilt oli kõige hõlpsam võtta, siis harjusid nad ühekülgsusega ära.
Farmikanadel polevat üldse valikut. Söövad, mis ette antakse; kui ette ei anta, siis ei söögi. Ja muidugi ei mune kah. Talukanad on nendega võrreldes vabad ja iseseisvad. Nad on farmikanade suhtes sama mis tihnikutes metsikult elavad kanalised kodukanade suhtes. Tsee ja ta õed-vennad ei tundnud neid ega teisi, kuid võisid oletada, et just nende keskmine elu on kõige parem: ohtude eest enam-vähem kaitstud, toit peaaegu alati olemas ja vabadus samuti käes. Mis kellestki lõpuks saab, sellele ei tasunud mõelda, elu oli elamiseks, kuni seda antud. Kõik lõpeb kord, igavesti ei jää keegi alles. Farmis munejale ei antud eluiga palju üle aasta, kodustel kanadel oli see hoopis pikem, olenes ka pererahva iseloomust ja vaadetest.
Igast perekonnast sai palju tibusid otsa, enne kui nad täis kasvasid. Kes väga noorelt elust ära läks, sellel jäi mõndagi nägemata, aga elu üldine mõte oli üks: elada.
Talus oli peale suure Kirju ja Siibu veel üks väga vana kana. Nad ei munenud enam üldse, ainult õpetasid teisi ja jutustasid, kuidas nende ajal olevat paremaid mune munetud ja õigemini pesa peal kükitatud. Vahel oli neid päris huvitav kuulata, kui nad oma elujuhtumistest pajatasid, see tuli tõesti õpetuseks. Kas nende elu selles eas väärtusetu oli, seda ei pidanud arvama, kuidas saabki keegi teise elu ja kasulikkuse üle otsustada. Ometi inimesed otsustasid ja too kolmas vana kana oli ühel päeval kadunud. Sama juhtus mõni aeg hiljem Siibuga ning oleks võinud ka suure Kirjuga juhtuda, sest perenaine nurises, et ta ei mune ega kaaguta. Aga tüdruk ei lasknud sel juhtuda, sest kirju paistis oma suurusega teiste seast silma. Vahel ta koguni pettis ema ja ütles mõne teise mune tuppa viies, et need on Kirju munetud.
Mida rohkem sa munesid, seda paremini inimesed sinusse suhtusid, aga ülearu püüdlik kah ei tasunud olla, jõud sai varakult otsa. Nagunii oli iga päev munemine loodusest võõrdumine. Kauged eelkäijad munesid ainult nii palju, kui jõudsid ära haududa. See oli nende elu mõte ja sisu. Mitte inimeste toitmine maisvate munadega.
Maailm õpetas ja Tsee eriti ei muretsenud. Tüdruk käis nendega tihti vestlemas, aga Tseele näis, et märksa vähem kui aasta tagasi, mil tema veel tibu oli. Vahest oli tal nüüd tegemist rohkem ja ise suuremaks saanud, huvitasid ka suuremad asjad.
Kõige paremini ütles loodus ise ette. Kõik tuli omal ajal. Kasvasid suled selga ja tekkis himu tiibade jõudu proovida. Tsee tarkus seisis selles, et ta ei seganud vahele. Õigem oli rõõmuga jälgida, mis tema järglastega toimub. Nad võõrdusid temast järk-järgult. Ei kippunud enam tiiva alla. Ka ema "kok-kok-koki" polnud neile varsti enam tarvis, nad tahtsid ise häälitseda. Tuli aeg, kus nad kõik olid ühesugused kanad, polnud enam meeles, kes nendest ema, kes tütar. Nagu ei eristanud Tsee ammu enam oma ema teistest kanadest.

17.
Nii see tõesti juhtub emaga, et ühel päeval on lapsed ta enese suurused ja tal pole neile enam midagi pakkuda. Ta häälitsused on tüütud ja kui ka kutsub neid hea söödamaa peale, võivad nad mitte vastata. Mõjub veel vaid väärikas eeskuju, see mõjub kõigile, mitte ainult su kunagistele lastele.
Alguses oli tore jälgida, milliseks kujuneb kellegi iseloom ja kes nende seast võiks kõige enam olla tulevane Tsee. Kes temale sarnasem, see tundus lähedasem olevat, selles elas Tsee rohkem läbi oma nooruse ilusaid aegu. Huvitav oli jälgida ka nende suhteid kukega, kes oli ju nende isa, kuid kes sellest rollist looduse vaikival nõusolekul sugugi ei hoolinud. Peagi pidid kukepoistest saama vana kuke vaenlased. Või olid nad sunnitud talle sõnatult alluma, kui tahtsid rahulikult edasi elada. Või tõuseb nendest mõni vana kirju kuke tähelepanematuse tõttu nii vägevaks, et tõukab tema troonilt? Kas Tsee oleks seda soovinud? Seljuhul peaks ta alluma oma kunagisele pojale. Selles polnud midagi ebaloomulikku, ometi armastas ta vana kukke ja oma kaklejaid vaadates ta niisugusele asjale ei mõelnud. Pealegi oli see kukkede omavaheline asi, kes troonile tõuseb. Kanad hoidsid tugevama poole. See oli looduse tarkus: tugevamast isast oli loota tugevamaid järglasi. Loodusel on ikka omad kaod.
Tsee oli äravalitud kana, sest ta haudus oma pesakonna välja. Nüüd olid järglased tema enda suurused ja peaaegu võõrad. Kanaplikad piilusid kuke poole ja said peagi temast endale valitseja ning kaasa. See oli loomulik ega teinud Tseed kadedaks. Tema juurde oli kukk ammugi tulnud ja öelnud:
"Aitab, hakka jälle munema."
Ka Tsee ise oli sellisest soovist pakil ning ta tähelepanu kuulus uutele munadele, uutele võimalikele lastele. Ja et tema kohal oli taas kuke arm, polnud tal põhjust kade olla teistele, ammu siis omaenese täiskasvanuks saanud lastele.
Üks nendest oli alp ja edev. Tsee ei tahtnud arvata, et just see on tema moodi. Tüdruk oli talle nimeks pannud Koo. Kunagi oli Tsee käinud kinos ja ennast filmikanaks kujutanud. Teisel korral oli temast arvatud, et ta oskab lugeda. Polnud võimatu, et Koo on pärinud tema iseloomu. Kukkesid ei arvustata. Küllap oli Koo edevus ikkagi Tseest. Kukkede puhul on see loomulik: nende väärikuse taga on ikka paras annus edevust ja võimuiha.
Kord kui Koo oli ilusa ussi leidnud, kuulutas ta seda valjusti kõigile. Nagu see oli mõnikord kukel kombeks. Esimesena jookisis kohale Tsee kuri tädi Kuueteistkümnes. Ta oli viimasel ajal töntsiks jäänud. Ta ütles:
"Siin on pime! Las ma vaatan su ussi lähemalt!"
Vanatädi pani pea ussile hästi ligi ning Koo hakkas juba halba aimama. Kuueteistkümanes haaraski ussi noka vahele ja jooksis minema. Koo tõstis lärmi, jooksis vanale kanale järele ja karjus:
"See on minu uss!"
Läheduses juhtus olema kukk. Ta kutsus tülitsejad enda juurde ning kamandas:
"Pane uss maha, ma vaatan, kumma oma ta on!"
Kuueteistkümnes polnud põgenemise tõttu saanud mahti ussi alla neelata ning pani selle nüüd kuke jalgade ette. Kukk hakkas kohut mõistma, öeldes:
"Häbi teil olgu tülitseda, üks vana ja teine noor. Uss on tõesti kena, see meeldib ka minule, karistuseks teie tülitsemise eest söön ma ta ise ära. See on vaevatasu kohtumõistmise eest."
Kuni ta seda juttu rääkis, oli uss kaitsva mulla sisse pugenud ning kõik kolm vaatasid imestunult kohta, kus vaidlusalune äsja oli vingerdanud.
Seegi elusündmus tuli küllap kõigile kolmele õpetuseks, eriti Koole, kes oli vastuvõtlikus eas.
Üks juhus teda veel targaks ei teinud. Teisel korral nägi ta äsja laudast välja tõstetud sõnnikuhunniku seest paari traadijuppi paistmas, ta arvas neid ussi sabaotsaks. Seltskondlik lind, nagu ta oli, hüüdis kõigile:
"Tulge siia, tulge siia, sõnnikuhunnik lausa kihiseb ussidest!"
Võibolla tahtis ta teisi narrida, kuid ussinduse asjus püsivad kanad kõrge eani lihtsameelsed ning paljud jooksid kohale. Ühtki ussi värskes sõnnikus ei nähtud.
"Mis sa valetad!" pahandasid kokku jooksnud kanad.
Tsee teadis, et niisugust kohta maailmas vist polegi, mis ussidest päris lage oleks. Seepärast ta siblis natuke sõnnikus, leidiski ussi, aga see oli pruun ja väga paljude harali jalgadega. Kõik vaatasid seda ussi, kukk ütles:
"See pole õige uss."
"Miks ta õige pole, me oleme ennegi selliseid söönud," vaidles suur Kirju, kes tahtis isegi kukest targem olla.
"See võib mürgine olla," ütles kukk. "Las ma proovin."
Ja neelaski ussi alla. Teised vaatasid, ega tal paha hakka. Ei hakanud. Nõndaviisi kaitses kukk oma kanakarja tervist. Ta ütles:
"Minule ei tee see midagi, aga teie peate munema ja munadele võib seesugune uss halvasti mõjuda."
Munemise asjus oli kukk suur asjatundja.
Koo aga tegi lõpuks järelduse, et alati pole mõtet lärmi lüüa. Oma iseloomu oli raske muuta, kuid pärast pikemaajalist võitlust oli ta nii tubli, et ei käratsenud isegi siis, kui nägi maa seest välja roomamas kuldset niiti.
Teiste järeltulijatega olid teised probleemid, aga mis aeg edasi, seda enam eemaldus Tsee nendest ning lõpuks vaatas ta oma kunagisele lapsele otsa kui võhivõõrale. Selline oli looduse käsk ja komme. Nad kõik kokku olid üks kanade sugu, võimas ja paljunev. Paljunemise üllas ametis oli ka Tsee osa. Mida rohkem neid sellegi talu õues oli, seda tugevamini nad ennast tundsid. Terade juurde tormates oli sagimist enam, kuid üldiselt olid kanad lepliku loomuga linnud. Olid nad ju kogenud, et kes kaetud teraplatsil viidab aega naabri äraajamise peale, saab kokkuvõttes vähem, aga mitte rohkem.
Nad täitsid õue ja ükski majaline ega laudaline ei saanud teha nägu, et neid pole olemas.

18.
Päevad kulgesid ühtesoodu, kuid mitte üksluiselt ja igavalt. Iga munemine oli uus ja isegi kaagutamine ei kordunud, vaid olenes ilmast, meeleolust ja paljudest muudest asjadest. Kohtumised kukega olid ikka erutavad ja ka väikesed nääklemised teiste kanadega pakkusid vaheldust. Kuigi Tsee püüdis nendest hoiduda mitte sellepärast, et ta nii rahumeelne oli, vaid just tühises nääklemises oli palju kordust. Hoopis huvitavam oli elada oma kujutlustes.
Nendes elas Tsee tihti kusagil soojal maal, kus oli tema tõu algkodu. Mis aeg edasi, seda värvikamaks muutusid kujutlused. Nad olid kui maitsev ja erutav aine, mida tahad ikka ja jälle proovida.
Huvi pakkusid vestlused tüdrukuga. Üksvahe käis Tsee tal järel ja tüdruk naeris, et Tsee on tema valge kutsu. Tsee elas osasse sisse ja proovis isegi haukuda, aga sellest ei tulnud midagi välja. Tüdruk sirgus suuremaks, tal olid omad huvid ja hoolitsus kanade eest sai talle ikka rohkem kohustuseks kui mänguks, mida vabatahtlikult ja lustiga tehakse. Tseega ta siiski vestles neil jalutuskäikudel ja tema see oligi, kes nimetas niisuguse maailma paiga nagu India. Ta polnud ise seal käinud, kuid oli lugenud raamatuid, kus sellest maast kirjutati. Ta jutustas Tseele, et seal on kirkad värvid ja lopsakas loodus. Loomad on seal inimestele pühad, näiteks lehmadel lastakse rahulikult linnatänavatel kõndida, inimesed ja autod annavad neile teed. Ka kanadest peetakse seal lugu, mõned nendest on koguni iluasjad, neid imetletakse ja hoitakse toas nagu kassi.
Tsee uskus neid jutte meelsasti, ta oli ammu mõelnud, et maailmas peab olema niisugune paik, kui temataoline pole lihtsalt üks tavaline kana teiste hulgas, vaid ta on kui kuninganna. Mitte selles mõttes, et ta oli teistest parem. Asja andis ka nõndaviisi ette kujutada, et seal on kõik kanad kuningannad.
Ja kuigi tüdruk rääkis, et selles ürgkodus ja unistuste Indias on paljud inimesed näljas, ei võtnud see sära sellelt maailma paigalt. Sest nälja põhjuseks oli seal elu pühaks pidamine. Seal ei takistatud laste sündimist, kui nad soovisid ilmale tulla ja seetõttu kogunes inimesi liiga palju. Loomad aga olid inimestega võrdsed, nende hävitamist ja söömist häbeneti. Mõned seda vahest tegidki, aga teised põlastasid väga, hoidusid sellest ning püüdsid piskuga läbi ajada. Nad ütlesid: kuidas ma söön oma venda, temal on samasugune õigus elada maa peal kui minul.
Nad olid palju mõelnud elu saladuse üle, sest nad olid väga vana rahvas, pärinesid veel sellest ajast, kui kanad elasid vabalt tihnikutes ja munesid just nõndapalju, kui neil oli tarvis tibude haudumiseks. Nende tublidus arendas kanade tõugu, paljunemise tung ei muutunud tühjaks tööks nagu praegu kodustatud kanadel – vähemalt kui nende endi seisukohalt vaadata.
Lootus jäi, jah, lootus jäi ka siin ja kana munes edasi. Mida rohkem mune sai, seda tõenäolisem oli, et osastki tulevad uued kanad, kes pole halvemad praegustest ning kes viivad seda vana ja uhket linnuliiki igaviku poole.
Tseele pakkus huvi uurida ka teisi koduloomi, teha nendega lähemat tutvust. Ta küsis lehmalt:
"Kus on sinu algkodu, piimaandja?"
"Kust ma seda peaksin teadma," imestas lehm.
"Sa uuri. Küsi tüdruku käest, tema teab kõike ja kui ei tea, vaatab raamatust järele."
"Mis ma selle teadmisega peale hakkan," vastas lehm. "Ma kuulsin ükskord, kuidas peremees ütles, et raamatud valetavad. Sellepärast ma lugemist ära ei õppinudki."
Tseed kurvastas see uudis, sest seljuhul peaks valetama ka raamat, mida kirjutatakse Tseest. Eks see oli muidugi rohkem nime andmise asi, seda võiks palju viisakamalt nimetada fantaseerimiseks. Tsee tahtis uskuda, et kõikidel kujutlustel on tõetera sees, neid teri nagu kõiki muidki teri peab oskama nokkida. Millekski on vajalikud ka kõige perutavamad väljamõeldised.
Kui Tsee oli tüdrukuga vestelnud lehmast, tuli ta uuesti suure sõralise juurde ja ütles:
"Sinu algkodu on siinsamas lähedal, suurtes metsades."
"Mina metsa küll ei lähe, mis mul sinna asja," ütles lehm.
Tsee jätkas tema harimist:
"Kuid esimesed lehmad kodustati sealsamas kus esimesed kanadki, need olid ainult teist tõugu."
Sellega tahtis kana olla armulik lehma vastu ning võtta teda endataoliste väärtolevuste kilda. Seda vastuolu, et kodu on siin, aga kodustati seal, ei pannud lehm õnneks tähele ja ega Tseegi vaevanud sellega oma väikest kanapead.
Ta tegi juttu ka lammastega ning küsis:
"Kuhu külmale maale teie hakkate minema, et enesele sellist kasukat kasvatate?"
"Meie ei lähe kuhugi, meil siingi külm," määgisid lambad.
Tsee ei saanud neid kuidagi aidata. Ta ütles:
"Olen kuulnud inimesi ütlevat: peab lambaid pügama, vaesekestel on liiga palav."
"Inimesed ajavad igasugust juttu," ei osanud lammas targemat vastata.
"Mis nende mõte ikka on, kas see, et aidata liigsest villast lahti saada, või see, et enesele sellest sooje riideid valmistada?"
See polnud öeldud mitte mässule õhutamiseks, kuid eks sisaldu igas küsimuses oma salakaval tagamõte. Lammas vastas:
"Mis see meie asi on, mida nad seal oma kambris pikkadel talveõhtutel teevad, ketravad või koovad."
Tsee teadis, et vokk ja teljed seisid vanavarana rehetoas ja vill vahetati suures vabrikus lõngaks või otse kangaks. Tsee oli liiga tark, ta püüdis seda puudust siiski jõudumööda varjata. Lammastele ta midagi ei öelnud, las arvavad, et naised ikka veel õhtuhämaruses vokki vuristavad ja vanaaegseid laule laulavad.
Tseed huvitas, kust keegi on tulnud ja kuhu ta on minekul. Temas eneses oli liikumise kihk, see oli elu. Ta lendas oma kujutluses kõrgel õhus ja läbis pikki maid nagu väikesed rändlinnud, kellel näis väga vähe jõudu olevat, kuid kellel oli naljaasi Indiasse lennata.

19.
Aeg läks. Veel üks talv tuli peale ja veel üks kevad. Tsee vahetas mitu korda tualette, kuid uus sulestik sarnanes vanale, oli vaid puhtam ja säravam. Uut pesapaika Tsee ei leidnud ja lust kõiki üle kavaldada polnud sel aastal nii suur ja tungiv kui eelmisel. Püsis tunne, et Tsee leiab selle pesa tulevikus kusagil väga kaugel ja väga kindlas kohas. Siis on tal täiesti erisugused tibud, kes sarnanevad mitte tänastele kanadele, vaid kes on saledad, kirjud, pikkade sabasulgedega, nende kaugete eelkäijate moodi, keda öeldakse vabaduses enam peaaegu üldse mitte leiduvat. Võibolla on Tsee ülesandeks tema ainumas elus taastada see tore tõug.
Kevadised mõtted olid kerged ning kestis tunne, et algav suvi ei lõppegi. Seekordne talv oli olnud pehme, kuid tüütu oma pika laudavangistusega. Seda veel kord üle elada poleks Tsee tahtnud, selles polnud enam midagi huvitavat. Ent ka suvi polnud suurem asi, tihti sadas või oli muidu sompus. Tõeline ja kirgas suvi pidi olema kusagil mujal.
Tsee toimetas oma igapäevaseid toimetusi, kuid tegi seda nagu väike sulgedega masin, sest ta mõtted olid kaugel. Isegi kukk küsis:
"Mis sul viga on, et sa nagu ära oled?"
"Ma olen alati sinu juures," vastas seepeale Tsee ja ta hääl kõlas kurvalt, otsekui polekski see ühele kanale kõige rõõmsam asi elus, et tal oli niisugune tore ja ustav kukk.
Oligi nii, et Tsee kurvastusel oli üksainus põhjus: tal oli kahju kukke maha jätta. Vahel ta kujutas enesele ette, et nad rändavad koos maailma lõppu, aga kainenedes ta teadis, et kukk ei tule temaga. Ta on liiga kohusetundlik ega jäta maha teisi kanu, keda peab valvama ja hoidma. Iseasi, kui kerkiks noor ja vana peaks lahkuma. Kuid kas väetit on Tseele tarvis, kas ta suudab läbida mõtete pikka ja rasket rändu?…
Sünnikohast polnud Tseel kahju. Sellel talvel oli kogu riit ahjust läbi lastud, mustavale asemele kasvas õrn heleroheline rohi. Kevadel olid maja kaks meest vedanud niidumasina ja muu kolu kaugele koplinurka lepavõsa äärde ning suvel ei lastud nõgestel kasvada, need niideti juba noorelt maha. Taluõu oli Tsee maailm, kuid ta polnud oma saatusega lepingut teinud. Küllap leidus ka paremaid maailmu, üks nendest oli mõtleva kana jaoks parim. Tsee oleks nimetanud seda Indiaks, kuigi see ei pruukinud olla üldse sama koht, mida meie Indiaks nimetame. Igatahes polnud see tohutu maa, mis algab lumistest mägedest, läheb läbi kõrbede, suurte jõgede, džunglite ning lõpeb vägeva kiiluna imesinises meres. Pigem oli see üks paik, mis oma paljudes meeldivates osades meenutab siinseid kõige meeldivamaid paiku, kuid peale selle sisaldab endas veel paljut, mille peale nägemata ei oska tullagi. Maas oli seal kuiv kiviklibu, põõsad olid igirohelised, puhmastik oli turvaline, pidevalt valitses ühtlane soojus ning õhku täitsid erutavad lõhnad.
Kahju oli maha jätta ka tüdrukut, kuid see osutus paratamatuks, sest tüdruk jättis teda maha. Ta oli äkitselt pikaks kasvanud ja patsi maha lõiganud. Sügisel pidi ta sõitma ära linnakooli. Juba praegu tegi ta kanadest hoopis vähem välja, puistas küll mõnikord kiiruga teri, kuid ei võtnud enam sülle ega rääkinud juttu. Millega kanad teda ära olid pahandanud, ei osanud nad aimata. Ent sama lugu oli lammastega, isegi oma lemmikjäära Ossit ei käinud ta enam kallistamas. Keda ta nüüd kavatses kallistama hakata, jäi teadmata. Et ta oli ka muidu pirtsakaks muutunud, polnud võimatu, et ta kallistamise hoopis maha jätab. Rännakule meelitada teda ei paistnud küll võimalik olevat. Kui ta sügisel linna läheb, kas siis üldse veel keegi neile teri puistab? Nüüd tegi seda veel perenaine läbi oma alatise rutu, kuid kas temalgi polnud rändamise plaane, kui juba kõik liikvel on? Talu oli mõnes mõttes kindel paik, kuid tuleviku kohta oli raske midagi öelda. Seepärast ei ehitanudki Tsee siia oma kujutlusi, vaid haudus eneses teistsuguseid plaane.
Ühel varasel hommikutunnil, kui kanapere veel õrrel oli, said Tsee plaanid äkki küpseks ja selgeks. Nii selgeks, et kogu ümbritsev tegelikkus oli kui unenägu.
Tsee hakkas minema. Alguses sibas ta jala. Kui kohtas teel takistusi, lendas nendest üle. Tiivad kandsid ja keha oli kerge. Maastik vaheldus. Seal oli metsi ja soid, niitusid ja linnu, suuri jõgesid ja sirgeid raudteid. Oli põldusid ja tühermaid; rohtlaaned ja mered muutusid ikka suuremaks, kuid nad jäid alla sügavikku ja näisid seetõttu tavalistena. Tuul kandis ja mõte kandis, hing igatses ja kujutlus mässas. Tuleviku munad küpsesid Tsees, ta polnud mitte igal hetkel tema ise, kuid ta hoidis oma eesmärgist kinni. Mis sellest, et see nii segane oli. Ürgne kodu seisis silmade ees, kuigi ta polnud seda iialgi näinud ja pika aja jooksul oli seal kõik tundmatuseni muutunud.
Tsee liikus igaviku poole, ta meel oli rõõmus ja ühtlane.

1986/87