Soovitused kontrolltöö koostamiseks ja läbiviimiseks
Veebilehel on erinevate kategooriate juurde toodud soovitusi, näiteks selle kohta, kas ülesannet lahendada arvuti ja materjalide abiga või mitte, kuidas kategooriaid kasutada ja kombineerida. Siit lehelt leiab lisaks mõned soovitused hindelise töö koostamiseks ja läbiviimiseks.
Hindelise töö võiks üles ehitada kahes osas: paberosa ja arvutiosa.
Veebilehel on soovitatud, et osad ülesanded on mõeldud lahendamaks ilma abivahenditeta. Kuigi jah, programmeerijad guugeldavad paljut, toob nende töösse kiirust asjaolu, et nad teavad põhilisi aspekte ja töövõtteid peast. Seetõttu on ka õpilastele oluline, et enamlevinud teadmised on peas.
Õpilane peab saama ka ühesuunalisel tööl oma aega planeerida.
Töö osade sooritamine on ühesuunaline, sest paberosa ülesanded on mõeldud abivahenditeta lahendamiseks ning arvutiosas tuleb kasutada arenduskeskkonda. Siinjuures on oluline mõista, et enne arvuti juurde siirdumist või selle avamist peavad olema paberosa lahendused esitatud, kuid miski ei keela arvutiosa ülesannete nägemist enne paberosa esitamist. Ka magistritöö käigus tehtud uuringus tõid õpilased välja, et kiirustasid paberosa esitamisega, sest ei teadnud, mis neid arvutiosas ees ootab. Klassiruumis saaks olukorda lahendada näiteks nii, et arvutiosa ülesandeid näidatakse projektorist ning paberosa esitamisel saab õpilane uued ülesanded eraldi paberil või oma arvutist. Kui õpilasele anda korraga mõlema osa ülesanded kätte, võib tekkida segadus, et ta ei esita enne arvuti juurde siirdumist esimese osa lahendusi või hakkab lahendama ka arvutiga mõeldud ülesandeid paberil. Viimane ei ole küll vale, kuid otse arvutisse sisestades võtab lahendamine vähem aega. Seega on oluline pakkuda õpilasele võimalust oma aega teadlikult planeerida, kuid vältida olukordi, mis võimaldavad rikkuda etteantud reegleid.
Õpilane ei tohi saada karistatud, kui ühes ülesandes kasutatakse mitut kategooriat (st need on üksteisest sõltuvad).
Ühes ülesandes mitme kategooria kontrollimine võimaldab ka väiksema ülesannete koguarvuga rohkemaid tasemeid kontrollida (doi:10.1109/FIE.2017.8190523, p.271). Seega õpilane peab ühte koodi süvenema üks kord ja saab selle käigus vastata mitmele küsimusele, mistõttu kulub tal kokkuvõttes vähem aega. Kui näiteks „Kontrolli“ ja „Selgita“ jaoks anda erinevad koodijupid, peab õpilane vähemalt „Kontrolli“ ülesande lahendama enda jaoks ikkagi mõlemas kategoorias, sest programmi tulemi leidmiseks peab ta endale selgitama, kuidas kood toimib. Kategooriate ühendamisel tuleks aga arvestada, et õpilasel oleks võimalik mõlemat ülesannet lahendada üsna eraldiseisvana. Näiteks, kui ühendada „Modelleeri-projekteeri“ ja „Teosta“, siis võib juhtuda, et õpilane eksib struktuuri disainimises ja seetõttu kaotab punkte ka koodi kirjutamise eest, kuigi ta seda muidu oskaks.
Punktisüsteem peab olema erinevate kategooriate lõikes ühtlane.
Hindamissüsteemi kujundamisel oskame tavaliselt kategooria „Teosta“ tavapärasel ülesandel punkte jaotada – iga koodirida/-osa omab mingit kaalu. Kõigi osade kaalu on vaja arvestada ka teistes ülesannetes. Näiteks paberosa ülesandes „Silu“ peab õpilane aru saama, kus on viga ja kuidas seda õigesti parandada. Kui ülesande kogukaalu moodustab ainult õigesti parandamise osa, ei ole selle lahenduse kaal võrdne mõne teise ülesandega. Üks võimalus nii ülesandes etteantud koodi mõistmist kui ka selle põhjal tegutsemist hinnata, on ühendada ühte ülesandesse mitu kategooriat. Näiteks toimunud kontrolltöös ühildati „Kontrolli“ ja „Selgita“, mistõttu anti õige selgituse korral „Selgita“ eest kõik punktid, kuid tähelepanematuse eest programmi läbimängul vähendati kategooria „Kontrolli“ punkte. Teine võimalus kategooriaga „Kontrolli“ on olukord, kus näiteks tsüklit sisaldava koodi puhul on ikka küsimuseks „Mis kuvatakse käsureale?“, kuid igal tsükli sammul või tingimuse korral kuvatakse midagi – seega saame hindajana aru, kas õpilane mõistab koodi.
Ülesandetüüpide ja nende küsimuste oodatavad vastused peavad olema õpilasele varakult teada.
Loomulikult peab jälgima, et hindamissüsteem oleks kooskõlas ka küsimuse sõnastusega ning sellele tuleb ka õpilaste tähelepanu aegsasti juhtida, sest õpilasel peab vastavate ülesannete iseseisvaks edukaks lahendamiseks olema varasem kogemus (doi:10.1145/2818314.2818315, p.85). Näiteks kategooria „Tuvasta“ juures funktsiooni kirjeldamisel on võimalik iga käsu kohta viia selgitus üsna täpseks. Järjenditega toimivate funktsioonide puhul ei ole koodi kirjutamise seisukohalt oluline mitte ainult see, mida käsk teeb, vaid ka see, kas tulemus tagastatakse või muudetakse algset järjendit. Seega, keeleliselt saaks eristada küsimusi „Mida teeb funktsioon…?“ ning „Kuidas toimib funktsioon…?“, kuid kui õpilane ei oska seda teadvustada, tuleb vastus lugeda valeks. Kõiki aspekte ei ole mõtet küsimusse üles märkida, pigem märkida arvuliselt nõutud aspektide või märksõnade arv. Näiteks võib ülesande sõnastada: „Mida teeb funktsioon …? Lisa vähemalt 3 olulist aspekti, mida selle kasutamisel on vaja arvestada.“ Mida nende „oluliste aspektide“ all kirjutada võiks, käsitletakse kordamistundides või ka juba varasemalt.