Materjalid koostas ja kursuse viib läbi
Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi informaatika didaktika töörühm
| < eelmine | 1. OSA sisukord | järgmine > |
1.5 Maalähedane lugu
Erindveres, mitte kaugel Voorvaili mäest, asuvas talus elavad paikselt väärikas ja vägagi käbe taluperenaine Ada (90) ning tema poeg Lembit (60). Sageli on seal ka Ada lapselapselaps Rasmus (18), viimasel ajal koos oma tüdruksõbra Liisbethiga.
- VAHELEPÕIGE Võib-olla natuke üllatuslikult (või siis mitte nii väga üllatuslikult) on paljugi seotud kuidagi programmeerimisega. Näiteks erindiks nimetatakse teatud erandolukorda programmi töös. Ja miks Voorvaili mäel selline nimi on ...
Lood on vahendanud Eno Tõnisson. Pildid on joonistanud Alar Kriisa.
Maalähedane lugu I
"Oi, kurjam," vandus Ada endamisi, kui oli mingitesse rihmadesse takerdunud. Pidi see Lembit just täna linnas olema?! Ja see antenn peab ka tingimata just pööningul olema! Mis pagana rihmad need üldse on? Sedelgarihmad! Miks ei võiks hobuseriistad tallis olla? Muidugi oli tal meeles, et siin talus sedelgat ei kasutatud ja tallis looga ja rangide juures polnud see olnud vist kunagi.
Alt kostus ukse kolksatus. Kas Lembit oli juba tagasi tulnud? Ei, see oli hoopis Rasmus koos oma pruudiga - või tüdruksõbraga - või kuidas nad nüüd ütlevad. Tubli poiss muidugi, et maal ikka käib, aga kas see ninarõngaga tüdruk just see õige on. Aga no mis minagi sest tean või teadma pean. Vähemalt ilusti räägib see tüdruk küll - ikka ütleb "sääl" ja "hää". Nagu Juhan Liivi luuletuses:
sääl ajab kõrvits ennast laiali
ja küüslauk peenra äärel nagu muru,
sääl kaalik, porgand kasvab priskesti,
siit rohtu kistud, kohendatud puru.
Juhan Liiv oli Ada lemmik. Kui Ada eelmisel sügisel Tartus silmakliinikus käis, siis läks ta jalgsi Raekoja platsile ning juhtus ka Juhan Liivi tänava nurgale - Rahvaste monumendi juures. Esimest korda oli Ada Tartus käinud juba enne sõda koos isaga. Varavalges olid hakanud vankriga minema. Tänapäeva noored vist ei oska hobustki ette rakendada. Muidugi ei oska! Polnud siingi talus hobust juba üle kahekümne aasta olnud. Igatahes võttis Ada nüüd sedelgarihmad kaasa ja kiirustas trepist alla - Rasmus, hea poiss, võib ise pärast antenni sättida.
Üheksakümneaastase kohta oli Ada vägagi käbe ja ta sai tõesti trepist ludinal alla. Kiire oli muidugi ka sellepärast, et saaks noortele kohe hobuse etterakendamist seletama hakata. Ega seal ju midagi keerulist polnud - rangid hobusele kaela, siis loogaga aiste külge ja valmis. Sedelgat siin talus ei kasutatud - väiksemad tagurdamised sai ka ilma ära teha. Tegelikult pidi ikka tähelepanelik ka olema. Kui rangirihmad valele poole loogaotsi panna, siis võis hobune ühel hetkel lihtsalt aiste vahelt välja jalutada.
1 - rangid, 2 - look, 3 - sedelgas
- VAHELEPÕIGE Ada, Liisbeth ja Rasmus ei mõelnud muidugi sellest, et hobuse rakendamine on suuresti sarnane programmi kirjutamisega. Mõned asjad peavad olema kindlas järjekorras, mõnede järjekord on suhteliselt vaba. Mõned asjad võib esialgu (või üldse) panemata jätta, aga teatud olukordades võib see väga ebameeldivalt lõppeda.
Rasmus ja Liisbethi jaoks oli hobusetemaatika üsna kauge. Liisu (nagu Liisbethi ikka kutsuti) ei oodanud enam (või veel?) printsi valgel hobusel ja Rasmus oli hobuste asemel pigem mootorratastest huvitatud. Mootorratas, Lembitu vana Jawa, oli muide üks mitmest põhjusest, miks ta heameelega Erindveres käis. Aga Adat kuulasid nad siira uudishimuga, nagu ikka. Ada oli hea jutustaja. Nii saidki nad lisaks hobuse etterakendamise tarkusele, mille jaoks muide talli vana ree juurde mindi ja päriselt looga ja rangidega mütati, teada veel mitmeid asju vanemast ja uuemast minevikust. Kes oleks võinud arvata, et ...
| < eelmine | 1. OSA sisukord | järgmine > |