Materjalid koostas ja kursuse viib läbi
Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi informaatika didaktika töörühm
| < eelmine | 2. OSA sisukord | järgmine > |
2.5 Maalähedane lugu II
“Rasmus, ole hää ja too keldrist neli kolmest ja mõned poolesed ka!”. Mõnel aastal polnud peaaegu ühelgi puul õunu ja teisel aastal jälle “uputas”. Sel aastal oli õunu palju ja mitmel moel püüti neid ka säilitada. Praegu oligi Adal mahla ja moosi tegemine käsil. Mahla pandi tavaliselt ikka kolmeliitristesse purkidesse ja moosi pooleliitristesse. Vanasti oli mahla isegi kümneliitristesse purkidesse pandud, aga need olid rohkem suurte pidude jaoks head. Aga kes see tänapäeval pulmi peab! Ada vargsi ikka lootis, et äkki Rasmus ja Liisu ...
Rasmus hõikas Liisu ka kaasa ja mindigi keldrisse. Keldri uks oli maja otsas. Tegelikult ei olnudki keldrit kohe maja ehitamise ajal kaevatud, vaid see tehti 1968. aasta paiku. Kelder polnud kogu maja all, vaid täitis ainult pool majaalust. Põhimõtteliselt sai keldriukse tabalukuga lukku panna, aga seda ei tehtud kunagi. Küll aga pandi mingitel aegadel lukku väikse aida uks, kus hoiti näiteks tööriistu.
Keldris oli mitu ruumi. Kohe sisse minnes oli pisem ruum, milles olid riiulid, kus hoiti näiteks kõrvitsaid ja suvikõrvitsaid. Üks kord oli Ada isegi arbuusi proovinud kasvatada, aga see ikka meie kliimas ei tulnud välja. Hea oli panna ka korv kurkidega või midagi muud, millega kohe varsti midagi edasi tehti. Edasi oli keldri kõige suurem ruum, kus põrandal hoiti kartuleid, porgandeid, peete ja muid juurvilju. Nende jaoks kindlaid salvesid ei olnud, eraldamiseks pandi lauad vahele. Ühel aastal oli suurem kogus ühte sorti, siis jälle teist. Viimasel ajal oli see punase koorega kartul päris hästi saaki andnud!
Kolmandas ruumis olid riiulid, kus hoiti igasuguseid purke ja pudeleid. Oli siin nii täidetud kui tühje. Eriti viimastel aastatel, kui lihtsam oli poest kõike osta, kippus tootmine ületama tarbimist. Mõnedki hoidised olid siin juba hulk aastaid olnud. Siltide pealt oli näha, millega tegemist ja mis aastal tehtud. Siit ruumist pididki Rasmus ja Liisu purgid võtma. Aga ei läinud see üldse kiiresti, sest keldris oli palju põnevaid asju. Oli siis vanaaegseid pudeleid, mille kork oli traatidega küljes. Oli erinevate aegade limonaadipudeleid, sildid juba tuhmunud, aga ikkagi loetavad.
Aega läks isegi nii palju, et Ada neile keldrisse järele tuli. Nüüd said Liisu ja Rasmus küsida, aga kuna köögis olid potid tulel, siis võeti huvitavamad asjad üles kaasa. Näiteks said noored teada, miks ühel “Kellukese” limonaadipudelil hoopis leikoplaastril silt “Äädikas” oli. See oli tegelikult õnnelikult lõppenud lugu!
- VAHELEPÕIGE Ada, Liisbeth ja Rasmus ei mõelnud muidugi sellest, et mingite asjade hoidmine, kättesaamine, sildistamine on äärmiselt olulisel kohal ka programmeerimisel. Kuidas otstarbekalt kasutada seda ruumi, millesse on võimalik asju panna? Silt peab võimalikult täpselt vastama sisule! Kuidas toimetada asjadega, mida enam vaja pole? Kuidas hoida asju vaenuliku käe või hammaste eest?
Üles sai viidud ka paar igivana pudelit, mille sisu ilmselt küll enam juua ei kõlvanud. Selleks oli viimane aeg, sest kompostihunniku juures tuli ühe pudeli kork peaaegu ise lahti ja kolmveerand pudeli sisu purskas välja.
Igatahes sai lõpuks ka mahl ja moos purkidesse. Liisu joonistas siltide peale veel õunad ka. Ühel õunal oli veel tükk ära hammustatud. Koos viidi kõik siis jälle keldrisse.
| < eelmine | 2. OSA sisukord | järgmine > |