Praktikum 4

Sõnetöötlus ja tekstiline sisend/väljund, list

Sõned

Erinevalt arvutüüpidest (täisarvutüübid int, byte, short, long ja reaalarvutüübid double, float), loogilisest tüübist (boolean) ja sümboltüübist (char) pole sõnetüüp keeles Java algtüüp, vaid iga sõne on klassi String isend. Kui vaataksime näiteks Java API-st, siis näeme, et klassi String isendi loomiseks on võimalik kasutada üle kümne erineva konstruktori. Näiteks on nende hulgas konstruktor, mis nõuab argumendiks sümbolite massiivi.

char[] sümboliteMassiiv = {'T','e','r','e',' ','h','o','m','m','i','k','u','s','t'};
String teade = new String(sümboliteMassiiv);
System.out.println(teade);

On aga ka lihtsam viis klassi String isendi loomiseks, nimelt kiirloome sõneliteraali abil:

String teade = "Tere hommikust";

(Literaal on konkreetse väärtuse üleskirjutus programmis. Väärtuse tüüp on määratud kirjakujuga, nt. 15 on int-tüüpi, 15L aga long-tüüpi. Sõneliteraali tähistavad jutumärgid (ülakomad tähistavad Java-s (erinevalt Python-ist) sümbolit, ehk char-tüüpi). Kui sõneliteraali sees on vaja jutumärke kasutada, siis saab seda teha langkriipsu abil, nt "\"".)

Edasi, kui klassi String isend on loodud, saab kasutada klassis String defineeritud isendimeetodeid, näiteks length, toLowerCase jne. Nagu eelmises praktikumis õppisime, kasutatakse isendimeetodit koos konkreetse isendiga. Isendi nimi ja meetodi nimi ühendatakse punktiga, näiteks sõne teade pikkus leitakse järgmiselt:

teade.length()

Järgnev näiteprogramm demonstreerib klassi String meetodeid. Pange tähele, et sõne sümbolite nummerdamine algab nullist (analoogiliselt massiiviindeksiga). Leidke nende meetodite täpsed kirjeldused Java API-st. Pöörake tähelepanu meetodi signatuurile (eriti parameetrite arvule ja nende tüüpidele) ning tagastustüübile. Tutvuge API-s ka teiste klassi String meetoditega.

public class TestString {
    public static void main(String[] args) {

        String nimi = "Mart Mardikas";

        System.out.println("Sõne pikkus on: " + nimi.length()); // 13
        System.out.println(nimi.startsWith("Mart")); // true
        System.out.println(nimi.endsWith("kas")); // true
        System.out.println(nimi.endsWith("Mart")); // false
        System.out.println("'a' esimene positsioon: " +
                           nimi.indexOf('a')); // 1

        int rIndex = nimi.indexOf('r');
        System.out.println("'r' esimene positsioon: " + rIndex); // 2
        System.out.println("'r' jargmine positsioon: " +
                           nimi.indexOf('r', rIndex + 1)); // 7

        int aIndex = nimi.lastIndexOf('a');
        System.out.println("'a' viimane positsioon: " + aIndex); // 11
        System.out.println("Alamsõne \\"Mardi\\" algus: " +
                           nimi.indexOf("Mardi")); // 5
        System.out.println("4. täht on "+nimi.charAt(3)); // 't'

        //Täpne võrdsuse kontroll:
        System.out.println(nimi.equals("Mart Mardikas")); // true
        System.out.println(nimi.equals("mart mardikas")); // false

        //Suuri-väikesi tähti mitteeristav võrdsuse kontroll:
        System.out.println(nimi.equalsIgnoreCase("mart mardikas"));  // true

        //Leksikograafiline võrdlemine:
        System.out.println(nimi.compareTo("Jaan Jaaniste")); // >0
        System.out.println(nimi.compareTo("Peeter Paan")); // <0
        System.out.println(nimi.compareTo("Mart Mardikas")); // =0

        System.out.println(nimi.replace('M', 'P')); // "Part Pardikas"
        System.out.println(nimi.toUpperCase()); // "MART MARDIKAS"

        //Sõne ilma alguses ja lõpus olevate tühikute ja reavahetusteta
        String imelik = " Mart \n";
        System.out.println(imelik.trim()); // "Mart"
    }
}

Sõnede tükeldamine

Üsna sageli on vaja sõnesid tükeldada. Selleks on mitu võimalust (nt. klass StringTokenizer). Siin praktikumis kasutame tükeldamiseks klassi String isendimeetodit split. Selle meetodi tagastustüübiks on String[], mis tähendab, et tulemuseks saadakse sõnede massiiv. Argumendiks on regulaaravaldis, mis määrab, milliseid sümboleid lugeda eraldajateks. Järgmises näites on eraldajaks tühik

String[] tükid = nimi.split(" ");
for (int i = 0; i<tükid.length; i++)
    System.out.println(tükid[i]);

Antud juhul saaksime siis ekraanile

 Mart
 Mardikas

Kui aga määrata eraldajaks täht "a"

String[] tükid = nimi.split("a"); // { "M", "rt M", "rdik", "s" }

Eraldaja ei pea alati ühesümboline olema, saab kasutada ka pikemaid eraldajaid. Kui näiteks määrata eraldajaks "ar"

String[] tükid = nimi.split("ar"); // { "M", "t M", "dikas" }

Nagu mainitud, on split meetodi argumendiks regulaaravaldis - sõne, kus teatud sümbolitel on eritähendus, mis võimaldab kirja panna keerulisemaid eraldajaid. Regulaaravaldistest ei hakka me siin kursusel rääkima. Küll aga võiks meelde jätta, et kui split meetod jagab su sõne imelikest kohtadest tükkideks, oled ilmselt kasutanud mõnda eritähendusega sümbolit (nt punkt ja erinevad sulud).

Sõnede võrdlus

Ülaltoodud meetodite hulgas on mitmeid, mis kaht klassi String isendit omavahel võrdlevad. Võrduse kontrolliks saab kasutada meetodit equals. Miks ei võiks kahe isendi võrdust aga kontrollida märgipaari == abil nagu arvude võrduse kontrollimiseks? Tegelikult ongi märgipaar == täiesti lubatud ja kompileerimisel veateadet ei tule. Mure allikas on selles, et võrdusmärkide puhul võrreldakse isendite viitasid, aga meetod equals arvestab isendite sisu. Olukorra selgitamiseks loome kolm sõne, esimese sümbolimassiivi ja kaks ülejäänut sõneliteraali abil.

char[] sümboliteMassiiv = {'T','e','r','e'};
String teade1 = new String(sümboliteMassiiv);
String teade2 = "Tere";
String teade3 = "Tere";

Püüdke ennustada, millised väärtused väljastatakse, kui kasutame järgmisi võrdlusi.

System.out.println(teade1.equals(teade2));
System.out.println(teade2.equals(teade3));
System.out.println(teade1 == teade2);
System.out.println(teade2 == teade3); 

Täpsustavalt saab öelda, et kuna sõne on Javas muutmatu ja sageli kasutatav, siis JVM (Java virtuaalmasin) säästab mälu ja kasvatab jõudlust sellega, et paneb kiirloome abil sama sõneliteraaliga loodud klassi String isendid ühte. Seda sõne nimetatakse kanooniliseks sõneks. Nii ongi viitade mõttes teade2 ja teade3 võrdsed, aga teade1 nendega mitte. Sisu mõttes on aga kõik kolm võrdsed. Kuna tavaliselt on meil just sisu mõttes võrdsust vaja kontrollida, siis kasutamegi meetodit equals.

Klass StringBuilder

Eespool nägime palju meetodeid, mida saab rakendada klassi String isendi puhul. Tähtis on aga silmas pidada, et need meetodid ei muuda isendit ennast. Sõne on Javas muutumatu – tema sisu ei saa muuta. Ka näiteks read

String s = "Soome";
s = "Poola";

ei muuda sõne s sisu. Esimene rida loob isendi, mille sisuks on "Soome" ja omistab selle viida s-ile. Teine rida loob isendi, mille sisuks on "Poola" ja omistab selle viida s-ile. Esimene objekt jääb tegelikult (vähemalt esialgu) alles (ega muutu), aga tema poole ei saa enam pöörduda.

Võime öelda, et klass String käsitleb sõne staatiliselt. Kui aga tahame sõne dünaamiliselt käsitleda (nt. muuta), siis on sobiv klass StringBuilder.

Klassis StringBuilder (vt. API) on neli konstruktorit, millest meie vaatleme kolme. Parameetriteta konstuktori abil moodustub klassi StringBuilder isend, milles on kohti 16 sümboli jaoks, aga ühtegi sümbolit (esialgu) pole. Kui isendi loomisel anda ette täisarv, siis tekibki kohti niipaljude sümbolite jaoks. Kui argumendiks on sõne, siis vastava sõne sümbolid "puhvrisse" pannaksegi.

 StringBuilder()
 StringBuilder(int)
 StringBuilder(String)

Meetodeid on mõnikümmend, mitmed neist on korduva nimega. Meie jaoks olulisemad on

• append (lõppu lisamine, suurendab vajadusel automaatselt puhvrit)
• capacity (maht)
• charAt (sümbol vastaval kohal)
• delete (kustutamine)
• insert (lisamine vastavale kohale)
• length (pikkus)
• setCharAt (sümboli asendamine vastaval kohal)
• setLength (pikkuse muutmine)
• indexOf (otsimine)
• toString (sõneks teisendamine)
• replace (asendamine)
• reverse (transponeerimine)

Kõige tavalisem kasutus klassile StringBuilder on sõnede jupp haaval koostamine, näiteks nii:

int[] arvud = { 3, 5, 7, 11 };
StringBuilder sb = new StringBuilder(50); // küsime 50 tähemärgi jagu puhvrit
sb.append("esimesed algarvud on ");
for (int arv : arvud) {
  sb.append(arv);
  sb.append(' ');
}
String tulemus = sb.toString();

Täpselt sama tulemus on ka järgneval koodil:

String tulemus = "esimesed algarvud on ";
for (int arv : arvud) {
  tulemus = tulemus + arv + ' ';
}

Miks siis klassi StringBuilder kasutada? Sõnede liitmist pole tegelikult olemas - see on ainult mugav süntaks, et kasutada klassi StringBuilder, mis oskab char-massiive ringi kopeerida. Kompilaator teisendab salaja eelneva koodi niisuguseks:

String tulemus = "esimesed algarvud on ";
for (int arv : arvud) {
  StringBuilder sb = new StringBuilder();
  sb.append(tulemus);
  sb.append(arv);
  sb.append(' ');
  tulemus = sb.toString();
}

Kui täpsemalt vaadata, on näha, et kompilaator ei ole kuigi tark ja teeb vahetulemusest päris mitu ebavajalikku koopiat (meie algne kood on efektiivsem). Lisaks võimaldab StringBuilder erinevaid trikke teha, nt mugavalt sõne ümber pöörata või seal efektiivselt muudatusi teha. Näiteks saame asendada kõik tühikud komaga, ignoreerides algust:

StringBuilder sb = new StringBuilder("esimesed algarvud on 3 5 7 11");
int i = sb.indexOf(" ", "esimesed algarvud on ".length()); // tühik pärast “3”
while (i != -1) {
  sb.replace(i, i + 1, ",");
  i = sb.indexOf(" ", i + 1);
}
System.out.println(sb); // “esimesed algarvud on 3,5,7,11”

Mähisklassid

Selleks, et jõudlust paremal tasemel hoida, ei käsitleta algtüüpi suurusi Javas objektidena. Samas nõuavad paljud meetodid siiski argumentidena objekte. Sellisel puhul saame kasutada mähisklasse (wrapper class). Algtüüpidele vastavad mähisklassid on Boolean, Character, Double, Float, Byte, Short, Integer ja Long. Neis kõigis on meetodid doubleValue, floatValue, intValue, longValue, shortValue ja byteValue, mis tagastavad vastavat algtüüpi väärtuse. Igas arvulises mähisklassis on üks konstruktor, mis nõuab argumendiks vastavat algtüüpi suurust ja teine, mis nõuab argumendiks sõnet.

Integer intObjekt1 = new Integer(15);
Integer intObjekt2 = new Integer("17");
int arvint2 = intObjekt2.intValue();
double arvdouble2 = intObjekt2.doubleValue();
System.out.println(arvdouble2);

Arvulistes mähisklassides on ka konstandid MAX_VALUE ja MIN_VALUE, mis kujutavad vastava algtüübi maksimaalseid ja minimaalseid väärtusi. Täisarvuliste tüüpide puhul on MIN_VALUE üldse minimaalne arv, Float ja Double korral minimaalne positiivne arv.

System.out.println(Double.MIN_VALUE);
System.out.println(Byte.MAX_VALUE);

Igas arvulises mähisklassis on staatiline meetod valueOf, mis loob uue objekti sõne põhjal.

Integer intObjekt3 = Integer.valueOf("19");

Sõne põhjal saab luua algtüüpi suurusi ka vastavate parsimismeetoditega, millele täisarvude puhul saab näidata ka arvusüsteemi aluse.

double arvdouble4 = Double.parseDouble("21"); 
int arvint4 = Integer.parseInt("1CE",16);

Tekstiline sisend/väljund (I/O)

Päris mitmes praktikumis oleme põgusalt vaadanud, kuidas saada kasutajalt programmi töö alustamisel või käigus informatsiooni. Vaatluse all on olnud käsurealt programmi käivitamisel sõnemassiivina saadavad argumendid (2. praktikum), klassi Scanner abil klaviatuurilt saadavad väärtused (1. praktikum) ja klassi JOptionPane abil korralduv dialoog (1. rühmatöö juhend). Käesolevas lõigus püüame andmed saada kätte tekstifailist ja tekstifaili ka kirjutada.

Failidega suhtlemise saab Javas korraldada mitmeti. Siinkohal toome vaid ühe võimaluse. Kõigepealt püüame määrata, millise failiga suhtlemine käib. Selleks loome klassi java.io.File isendi.

java.io.File fail = new java.io.File("c:/temp/marsruut.txt"); 

Kasutada saab mitmesuguseid meetodeid (vt. API), millest hetkel vaatleme meetodit exists, mille abil saame teada, kas antud fail eksisteerib või mitte.

if (fail.exists()) 
     System.out.println("Fail on juba olemas");
else
     System.out.println("Faili ei ole olemas");

Püüame nüüd sinna faili midagi kirjutada. Selleks loome klassi java.io.PrintWriter isendi. Selles klassis on mitmeid konstruktoreid (vt. API), meie kasutame seda, mille argumendiks on fail. (Võite proovida ka varianti, kus argumendiks on failinimi sõnena.)

try (java.io.PrintWriter pw = new java.io.PrintWriter(fail, "UTF-8")) {
  // kood, mis kasutab faili
}

try on uus märksõna, mis vajab täiendavat seletust. Failide (ja võrguühenduste) kasutamiseks peab operatsioonisüsteemi kaudu vastavad failid avama (OS haldab sisemiselt lugemise/kirjutamise järjehoidjaid, puhvreid jne). Pärast failidega töötamise lõpetamist peab need sulgema, et OS saaks kasutatud vahendid uuesti vabastada. Ülal kasutatud süntaksi, kus ressurssi (antud juhul faili) avamine toimub võtmesõna try järel sulgudes, nimetatakse try-with-resources. Seda kasutades saab tagada, et ressurss saab try ploki lõpus alati korrektselt suletud.

Try-with-resources süntaksi peab kasutama igal pool, kus avatakse faile. Faile on võimalik ka close meetodit kasutades käsitsi sulgeda, aga see variant ei tööta veaolukordades korrektselt (sellest täpsemalt 10. praktikumis). Seetõttu nõuame ka kontrolltöös try-with-resources (ja mitte close) kasutamist.

Faili avamise koodi lisamisel tekib lisaks veateade, mis räägib käsitlemata erindist (unhandled exception). Erinditest tuleb hiljem eraldi praktikum, siinkohal lahendame olukorra lihtsalt peameetodi päisele kahe sõna lisamisega.

public static void main(String[] args) throws Exception

Klassis PrintWriter on mitmeid meetodeid, sealhulgas ka meile tuttavad print ja println, mida nüüd kasutamegi.

try (java.io.PrintWriter pw = new java.io.PrintWriter(fail, "UTF-8")) {
  pw.print("Karl Ernst von Baeri ");
  pw.println("tänav");
  pw.print("Johann Wilhelm Friedrich Hezeli ");
  pw.println("tänav");
  pw.print("Juhan Liivi ");
  pw.println("tänav");
}

Kas teate, kus need tänavad Tartus asuvad? Hezeli tänav sai oma nime alles 22. veebruaril 2012.

Teksti kodeering (character encoding)

Arvutis teksti esitamiseks määratakse igale tähemärgile kindel numbriline väärtus. Eesti tähestikus on neid piisavalt vähe, et üks bait (võimaldab 256 erinevat väärtust) suudab esitada ükskõik millist eesti tähemärki. Ajalooliselt ongi enamus tekstifaile koostatud nii, et üks bait tähistab ühte tähemärki.

Probleem tekib siis, kui võtta kasutusse ka teised tähestikud, nt jaapani, hiina ja araabia tähestikud - tähti on liiga palju, et üks bait suudaks neid kõiki esitada. Ajalooliselt on kasutatud lahendusena kooditabeleid, nii üks number võib sõltuvalt kooditabelist tähendada erinevaid tähemärke. Tänapäeval kasutatakse erilist kooditabelit UTF-8, mis suudab esitada kõiki tähemärke, aga üks tähemärk võib võtta ruumi mitu baiti. Iga kord, kui sa tahad oma programmis faili kirjutada või lugeda, siis tuleb sul määrata ka kooditabel, mida kodeerimisel kasutada. Eelista UTF-8.

Kui täpitähed loetakse vigaselt sisse, siis järelikult salvestati fail mingit ajaloolist kodeeringut kasutades või sa üritad UTF-8 kodeeringus faili vale kooditabeliga lugeda. Lisalugemine kodeeringute kohta: artikkel.

Failist lugemiseks kasutame klassi Scanner (kasutasime seda tegelikult juba ka 1. praktikumis klaviatuurilt lugemiseks). Isendi konstrueerimisel saab ette anda faili.

try (java.util.Scanner sc = new java.util.Scanner(fail, "UTF-8")) {
  // kood, mis kasutab faili
}  

Kasutades meetodeid hasNextLine (mis kontrollib, kas on veel võtta ridu) ja nextLine (mis võtab järgmise rea) loeb järgmine programmilõik failist andmeid ja väljastab need ekraanil nii, et eesnimed jäävad ära.

while (sc.hasNextLine()) {
    String rida = sc.nextLine();
    String[] tükid = rida.split(" ");
    System.out.print(tükid[tükid.length-2]+" "+tükid[tükid.length-1]);
    System.out.println();
}

Analoogilisi meetodeid on teisigi. Näiteks lekseemide (token) jaoks on hasNext (mis kontrollib, kas on veel võtta lekseeme) ja next (mis võtab järgmise lekseemi). Vt. ka API.

Pakettide nimede igakordse mainimise asemel võib ka vastavad paketid importida, kirjutades programmi algusesse nt.

import java.util.Scanner; 
import java.io.PrintWriter;
import java.io.File;

Siis võib

try (java.util.Scanner sc = new java.util.Scanner(fail, "UTF-8")) { }

asemel kirjutada

try (Scanner sc = new Scanner(fail, "UTF-8")) { }

Failist saadud elemendid on sõned. Kui tahame neid kasutada näiteks täisarvudena või reaalarvudena, peame neid enne teisendama. Selleks saab kasutada vastavates mähisklassides olevaid meetodeid. Näiteks sõne täisarvuks teisendamisel on kasutatav meetod Integer.parseInt, mille argumendiks tulebki sõne anda. Näiteks oletame, et kui failis on igal real reaalarv (sõnena), siis

double arv = Double.parseDouble(tükid[0]); 

muudab selle double-tüüpi arvuks, millega saame tehteid teha.

Aadu Suur
Mari Sale Blond
Mari-Liis Maasikas
Timothy Henry Charles Tamm

Suur A.
Blond M. S.
Maasikas M-L.
Tamm T. H. C.

System.out.println(Lühendaja.lühenda("Mari Sale Blond")); // Väljastab Blond M. S. 

Listid

Lisaks massiivile on ka teisi andmestruktuure, mis võimaldavad erinevate elementide koos käsitlemist. Tegelikult ongi massiiv Javas suhteliselt paindumatu ja paljude ülesannete puhul sobimatu. Üheks võimaluseks on kasutada listi. Listis on elemendid teatud järjestuses. Põhilise erinevusena massiivist saab listi pikkust programmi töö käigus vabalt muuta, elemente saab erinevatesse kohtadesse lisada ja neid eemaldada. List on Javas seega dünaamiline andmestruktuur, massiiv aga staatiline andmestruktuur.

Geneerilised tüübid

Liste läheb vaja erinevat tüüpi objektide hoidmiseks. Sarnaselt massiividele hoiab ka iga Listi isend ainult ühte tüüpi andmeid. Java on staatiliste tüüpidega keel - kõik tüübid peab kompilaatorile teatavaks tegema - ja seda ka Listide osas. Seda ideed viivadki ellu geneerilised klassid, kus tüübimuutuja(te) abil saame vajalikud määramised teha. Näiteks ArrayList<Integer> on mõeldud täisarvudele ja ArrayList<String> sõnedele.

NB! Geneerilised tüübid ei suuda primitiive (nt. int, boolean, char) väljendada, nende asemel tuleb kasutada vastavaid mähisklasse (nt. Integer, Boolean, Character).

Geneerilised tüübid (e geneerikud) on Javas alates versioonist 1.5 (väljalase aastal 2004). Nii kohtab ka koodi, kus listi tüüpi (nt. ArrayList) on kasutatud ilma täpsustava tüübiparameetrita. Taolisi tüüpe nimetatakse tooreteks (raw). Nende kasutamise korral on programmeerija ülesanne pidada meeles, mis tüüpi objektid kogumis on, Java arvates on sel juhul elementide tüüp Object. Siin kursusel ei tohiks mitte ühegi ülesande juures tooreid tüüpe kasutada. Et tüübiparameetrite lisamine ei ununeks, seadista kohe praegu oma IDE hoiatust näitama, kui tüübiparameetrid puudu on (juhend siin).

Hea ülevaade geneerikutest on Java veebilehestikus.

Klass ArrayList

Liste on võimalik realiseerida erineval moel. Siin kasutame klassi ArrayList. Nii seda kui teisi dünaamilisi andmestruktuure käsitleme põhjalikumalt semestri teisel poolel. Praegu lihtsalt kasutame paindlikumaid võimalusi kui pakuks massiiv.

Näide:

import java.util.ArrayList;
...
ArrayList<Integer> list1 = new ArrayList<>();

Põhilised toimingud, mida saab listiga teha:

• elemendi võtmine indeksi järgi, nt. list.get(2) (NB! indeksid algavad 0-st)
• elemendi lisamine listi lõppu (list.add(780)) või määratud positsioonile (list.add(3, 780))
• mitme elemendi lisamine (list.addAll(mingiTeineList))
• elemendi eemaldamine indeksi järgi (list.remove(3))
• sisalduvuse kontroll (list.contains(780))
• sisalduvuse kontroll koos indeksi tagastamisega (list.indexOf(780))
• pikkuse küsimine (list.size())

Näide - listi koostamine

import java.util.ArrayList;
...
ArrayList<Integer> list1 = new ArrayList<>();
list1.add(1);
list1.add(2);
list1.add(3); 

Alternatiivne variant sama tulemuse jaoks:

import java.util.ArrayList; 
import java.util.Arrays; 
... 
ArrayList<Integer> list2 = new ArrayList<>();
list2.addAll(Arrays.asList(1,2,3));

Näide - listi väljastamine ekraanile

Erinevalt massiivist ei pea (aga võib) listi väljastamiseks kasutada tsüklit:

import java.util.ArrayList;
import java.util.Arrays;
... 
ArrayList<Integer> list1 = new ArrayList<>();
list1.add(1);
list1.add(2);
list1.add(3);
System.out.println(list1);

ArrayList<Integer> list2 = new ArrayList<>();
list2.addAll(Arrays.asList(1,2,3));
for (int i = 0; i < list2.size(); i++)
    System.out.print(list2.get(i)+" ");
System.out.println();

Alates Java 8. versioonist on võimalik kasutada listi elementide puhul ka konstruktsiooni forEach. Kes sellest võimalusest rohkem tahab teada, võib vaadata APIst.

Näide - listi ümberpööramine

Järgnev on näide meetodist:

public static ArrayList<Integer> reverse(ArrayList<Integer> list) {
    ArrayList<Integer> tulemus = new ArrayList<>();
    for (int i = list.size()-1; i >= 0; i--) {
        tulemus.add(list.get(i));
    }
   return tulemus;
} 

Kasutada võime seda meetodit nt. järgmiselt:

ArrayList<Integer> intList = new ArrayList<>();
intList.addAll(Arrays.asList(1,2,3));
System.out.println(reverse(intList)); 

Näide - elemendi lisamine listi keskele

ArrayList<Integer> list3 = new ArrayList<>(); 
list3.addAll(Arrays.asList(1,2,3)); 
list3.add(2, 54); // '54' saab 3. elemendiks (indeksiga 2)
System.out.println(list3);

1 Mary 1982 534123456 Tartu 2,5
2 Sokk 1985 534765432 Tallinn 6
30 Maria 1994 534191919 Tallinn 1,5
41 Jane 1960 534333444 Rakvere 25

1 Mary
2 Sokk
30 Maria
35 Jana
41 Jane

Klass HashMap

Javas on suur hulk sisseehitatud andmestruktuure. Nendest tuleb täpsemalt juttu kursuse teises pooles. Lisaks listile mainime siin ka ära klassi HashMap, mis on analoogne pythoni dict() struktuurile. Seda esimeses kontrolltöös ei küsita, aga võibolla on rühmatöös abiks:

// esimene geneeriline parameeter on võtme tüüp, teine on väärtuse tüüp
HashMap<String, String> numbrid = new HashMap<>(); 
numbrid.put("hädaabi", "112");
numbrid.put("elektritakso", "1918");
String takso = numbrid.get("elektritakso"); // "1918"

1. rühmatöö

Esitamine toimub 6. (N 21.03) ja 8. (N 04.04) praktikumi ajal.

Juhend on toodud eraldi.