Materjalid koostas ja kursuse viib läbi
Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi programmeerimise õpetamise töörühm
| < eelmine | 3. nädala sisukord | järgmine > |
3.8 Lugu: alkeemia III
LUGU: ALKEEMIA III
Selle loo on kirjutanud Ander Peedumäe, kes oli 2016. aastal Tartu Ülikooli informaatika eriala 1. kursuse tudeng.
"Kogunege siia!" kutsus habemik mees tudengeid raudhingedega ukse juurde. Sagimine kajas kiviseintelt vastu ning jäi samm-sammult vaiksemaks.
„Teie, hakkajad alkeemikud, peate õppima kasutama veel üht vahendit. Materjal, mille peale meie linn on püstitatud - savi."
Alkeemik haaras lingist ning lukk lõksatas iseenesest lahti. Krigiseva ukse vahelt immitses niisket õhku ning kostus tuule ulgumine kõrgete löövide all.
Pärast sisenemist ei soovinud õpilased sissepääsust palju kaugemale liikuda, suhtudes ettevaatusega üüratu ruumi pimedusse. Ainus, kelle uudishimu kaalus üle kõik mõeldavad ohud, oli Tea. Varjudes liikudes suutis naine kandiliste kivisammaste toel edukalt vältida komistamist konarlikul kivipõrandal. Rühma lõpus loivas väsinud välimusega mehemürakas nimega Ra, kes öösiti linna vahtkonna tallides töötas. Ülikoolielu ei olnud väiksest maakonnast pärit inimesele kõige odavam ning seetõttu ei suutnud ta loengutes alati silmi lahti hoida, kuid öistel tundidel sai kergema töö kõrvale õppetükke piisavalt korrata. Tema selja taga sulgus raske uks ning kogu seltskond tardus paigale. Pimedus. Vaikus.
Kauguses süttis tuluke. Pärast esimest hakkas põlema ka teine ning üksteise järel lahvatasid leekidesse kõik tõrvikud kõrgete sammaste külgedel. Avanes vaatepilt hiiglaslikule saalile, mis sarnanes osalt katedraalile, mille alla ta ehitatud oli. Kui maapealne hoone oli heledates värvides ning kuldsete karniisidega, siis siin oli kõik ehitatud kividest ning savist.
Kaugelt, vahekäigu lõpust kostis alkeemiameistri kare hääl: „Astuge julgelt edasi ja pange tähele, mida ma räägin.“
Seltskond hakkas aeglaselt hargnema ning jaotus sammassaalis ühtlaselt. Tea imetles seina ääres kõrguvaid savist hobused ja üritas meelde tuletada käsitööteemalisi raamatuid, mida ta isa mõisas lugenud oli. Ta pani tähele, et kujud olid peensusteni välja voolitud silmadest kuni sabani. Lakad olid nöörist punutud ja jupphaaval savisse torgatud ning kapjade asemel olid suured sepistatud rauatükid.
„Kuninga sõjaväkke värvatud alkeemikud saavad Ülikoolilt kaasa väsimatu ratsu, kes ei kohku ka siis, kui nooled varjutavad taeva. Paljud rändalkeemikud lasevad endale säärase looma reisikaaslaseks valmistada. Siiski ei ole see nii lihtne, et lase meistritel hobune valmistada ning anna ohjad sõdurile. Savi ei mõtle. Savi ei oska teha valikuid. Kui alkeemik soovib mõistlikku looma, siis peab ta sellele ise mõistuse andma. See on teie ülesanne. Kaugetes maades võib see päästa teie elu.“
Seinalt, pimedatest aknalaadsetest avadest vaatasid alla suured vasknokkadega kotkad ja öökullid ning põletatud savist rongad. Sammaste vahel pidasid vahti hallist savist hundid, hõbedased silmad tõrvikuvalguses helkimas.
Tudengid kogunesid poolringi õppejõu ees. Mees köhatas hääle puhtaks ning võttis vesti taskust välja pisikese savist kilpkonna.
„Kilpkonn! See oli esimene teadaolev saviloom, kes pandi maagia abil liikuma. Alguses kümmekond sammu edasi ja sama palju tagasi. Sündis alkeemiaharu, mis uurib saviolendite liikumist, mõistust ja võimete piire. Kilpkonn õpetati end pöörama, kiiremini käima ja ka omamoodi mõtlema.“ Iga tegevuse kirjelduse peale tegi kilpkonn kivipõrandal just seda.
Habemik jälgis samal ajal õpilasi ning päris siis muigega: „Kui te mõistate tingimuslausete põhise aju meisterdamist, siis suudate ka kujud mõtlema panna, aga kuidas anda savile võime täita samu käske uuesti ja uuesti?“
Tea hakkas enda märkmeid uurima nagu kümmekond teist usinamat õpilast, kuid Ra tegi saapaninaga tolmusel põrandal ringe. Ta mõtles samal ajal kaasa, kuid raamatute avamine tundus sel hetkel nagu ületamatu vägitegu. Noormees haigutas ning vaatas maha. Ringid. Kui me kordame midagi lõpmatult, siis see on nõiaring. „Ring,“ pomises ta vaevu kuuldavalt.
Alkeemik vaatas Rale otsa ning kissitas silmi. Ta oli olnud kindel, et ükski õpilastest ei tuleks selle peale nii kiiresti. Habetunud näole ilmus naeratus: „Tore, et keegi raskemat mõttetööd ei karda. Tõepoolest, savist loodud loomade käskude käsikirjad tuleb paigutada ringi. See on maagiliste sõõride ja nõiaringide põhimõte. Luua midagi, mis kestab, kuni ring on murtud. Töö õpetab tegijat! Teil on aega kuni päikseloojanguni.“
Tudengitele anti vabad käed valida meelepärane savikuju, millele „elu“ anda. Alkeemik rõhutas, et maagiline käsikiri tuleb kirjutada pikale paberitükile ning seejärel otsest ringi põhimõttel kinnitada ja loomale lõugade vahele pista. Suurem osa õpilastest keskendus liikumise selgitamisele: kas käsk tuleks anda iga sammu jaoks või iga kümne sammu kohta? Tea ja Ra tulid üsnagi sarnasele ideele. Mõlemad kirjutasid teksti, mille põhjal loomad liiguvad enda omaniku kõrval või kohal ning vajadusel saab neile öelda kui kaugele nad isekeskis mingis suunas astuma või lendama peavad. Ülejäänud päev kulus lisakäskude kirjutamisele. Tea oli õppinud mitmete keeruliste maagiasüsteemide kohta ning üritas enda valitud savikotkale võimalikult palju trikke ette anda. Ra keskendus põhilisele, kuid ta ei suutnud vastu panna paarile kavalale ideele, mille peale teised tõenäoliselt ei mõtleks. Tõepoolest, miks ei võiks suur savihärg aeg-ajalt ninasõõrmetest tuleleeke paisata.
„On aeg!“ kostis alkeemik toolilt. Tudengid söötsid pabersõõrid loomadele ning vaatasid pealt, kuidas iga olend liikuma hakkas. Linnud nokkisid sulgi ja hobused koputasid kapjadega vastu maad ning tundusid hingavat nagu loomad ikka.
Enne, kui alkeemik suutis uut lauset alustada, muutus tõrvikuvalgus siniseks ning katedraali keskelt, siniste leekide lahvatusest ilmus meresinine hõljuv kristall.
„Tundub, et oleme isegi hiljaks jäänud. Mis seal ikka. Astuge ringi Rännukivi ümber!“
Selline ehmatus suutis äratada ka Ra enda väsimusest. Tea neelatas sügavalt ja hoidis enda käsi taskutes, et hoida neid värisemast.
Alkeemik ütles vaid viimased sõnad: „Alkeemia saadab teid maailma ning selle abil jõuate kindlasti ka tagasi. Alkeemia ei ole tegevus, vaid mõtteviis."
Ühel hetkel seisid nad ringis helendava kivi ümber ning teisel olid nad ümbritsetud sinisest tuleleegist. Kõrvulukustavate karjete saatel paisati kõik tudengid õhku ning maad puudutasid nad juba kusagil mujal.
Tea lamas kivisel pinnal ning kuulas, kuidas külm tuul vilistas. Ta avas silmad ning nägi enda kohal pimeda taeva all vaid helendavate silmadega sarvilist varju.
| < eelmine | 3. nädala sisukord | järgmine > |