Materjalid koostas ja kursuse viib läbi
Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi informaatika didaktika töörühm
| < eelmine | 3. OSA sisukord | järgmine > |
3.5 Maalähedane lugu III
Taevas oli natuke pilvi ja päike ei paistnud kogu aeg. Liisu oleks ehk päikest rohkemgi tahtnud, kuigi oli juba üsna päevitunud. Rasmusele sobis just selline natuke sombusem ilm väga hästi. Täna siis olid nad Ada tõhusa veenmise peale kartuleid kõplama tulnud. See oli pigem nagu rituaalne ettevõtmine, milles Ada kuidagi järgi ei andnud. Oli ju vaja midagi süüa!? Oli ju vaja selleks kevadel kartulid maha panna!? Oli ju vaja neid suvel kõblata!?
Õnneks ei olnud umbrohtu kuigi palju ja töö edenes kiiresti. Ühtäkki köitis noorte tähelepanu teed mööda lähenev jalgratas. Liisu viskas päevitusriietele pikemad riided peale - ilm oli veel vilumaks läinud. Kuna tee viis ainult selle taluni, oli siin liiklust väga vähe. Jalgrattaga lähenes 40-50 aastane mees - kes seda vanust ikka nii täpselt oskab öelda ja mis tähtsust sel olekski.
Noortega kohakuti jõudnud tuli ta ratta seljast maha, tervitas ja küsis: “Kas teate, kus on Voorvaili mägi?” Rasmus sai muidugi aru, et võõras tahab teada, kuidas sinna mäe juurde pääseb. Natuke tähenärijalikult otsustas ta siiski vastata täpselt küsimusele. Kas ta teab, kus see mägi on? Rasmus vastas: “Jah!”.
Rasmuse üllatuseks puhkes võõras naerma.
- VAHELEPÕIGE Rasmus ja Liisu muidugi ei teadnud, et võõras mees oli elu jooksul palju programmeerimisega tegelenud ja seal oli kas-küsimuste küsimine valikute programmeerimisel äärmiselt oluline. Muidugi on kas-küsimusel ainult kaks võimalikku vastust - “jah” ja “ei”. Samuti on mõtete täpne väljendamine äärmiselt oluline. Kui midagi programmi kirjutada, siis masin saab sellest üheselt aru. Oma viga, kui ise teistmoodi mõelda.
Kuna vastus oli jah, siis järgmise küsimuse peale, sai võõras siiski teada, kuidas Voorvaili mäele saab. Selleks tuli poolteist kilomeetrit tagasi sõita ja siis piimapuki juurest paremale pöörata. Konks oli siin muidugi selles, et piimapukki ei olnud seal enam üle kümne aasta olnud. Jäljedki rohtunud. Rasmus isegi mäletas piimapukki ähmaselt - kunagi väga väiksena oli ta seal ukerdanud. Aga nii seda risti ikka kutsuti - kes oli oma, sai aru. Rasmus püüdis siiski selgitada ka allesolevate märkide abil - kaks suurt kaske, pihlakas. Rästik, keda ta seal viis aastat tagasi oli näinud, vist selliseks märgiks ei liigitunud, aga mainitud sai ikka.
Võõras tänas ja sõitis mäge otsima. Miks see mägi küll teda huvitas, jäi küsimata. Liisu ja Rasmus jätkasid kõplamist, aga nüüd vaatas neiu kuidagi kartlikumalt jalgade ette. Rasmus sai aru, et see rästiku jutt oli muljet avaldanud. Julgustuseks rääkis ta, et vaarisa Karl (Ada mees siis) oli kohe pärast sõda talu lähedale metsatukkadesse sipelgapesi “istutanud”, olles ise kindlalt veendunud, et sipelgad hoiavad rästikuid eemal. Kas siis sipelgate pärast või mingil muul põhjusel, aga tõesti ei olnud õues, ega talu lähistel üldse, juba aastakümneid rästikuid nähtud.
| < eelmine | 3. OSA sisukord | järgmine > |