Materjalid koostas ja kursuse viib läbi
Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi programmeerimise õpetamise töörühm
| < eelmine | 8. nädala sisukord | järgmine > |
8.8 Lugu: alkeemia VII
LUGU: ALKEEMIA VII
Selle loo on kirjutanud Tartu Ülikooli informaatika eriala esmakursuslane Ander Peedumäe.
"Ma tean väga hästi, mida teiesugused meist arvavad." Rongaisand kirtsutas nina ja taarus edasi-tagasi. "Võlurid on laisad. Võlurid ei suuda luua midagi uut. Võlurid on lihtsalt raipekotkad, kes teiste loitsude korjustest parima välja nokivad. Ometi olete teie need, kes minu asjades sorivad.“ Ta pööras selja ning vaatas taevasse, nagu üritaks midagi leida. Ra heitis pilgu maha ning köhatas närviliselt. „Ma tean, et see ei olnud õige, kuid ma üritasin vaid koduteed leida. Ma ei soovinud sellega halba. Teal ei olnud sellega midagi pistmist.“
„Ka mina ei soovi teile halba. Me oleme kõik need, kelleks me loodud oleme. Teie olete alkeemikud. Ka mina olin kunagi alkeemik. Me alustasime samast kohast, aga elu on nõudnud erinevaid oskusi. Katlad, pudelid ja savikamakad on vaid pindmine kiht. Rännukivist ja mägikoobastest ei tasu rääkidagi.“ Tundus, nagu pikk mustapäine mees oleks hetkelisest unest ärganud. Ta vaatas alkeemikute poole ning ulatas neile enda hõlma alt pärgamendirulli. „Loodan, et te leiate tee tagasi. Teil on vaid üks katse. Ärge seda mõtlematult raisake.“
Teale tundus, et tumedates riietes võlur naeratas hetkeks. Järgmisel kadus mees aga mustade sulgede keerisesse. Võib-olla kujutas tüdruk seda vaid ette.
Tea avas rulli ning hakkas seda usinalt lugema. Tundus, et loitsus ei olnudki midagi keerulist. Seisa voolava vee kohal ning lausu õiged sõnad. Ra jaoks tundus nende seisukord imelik. Miks peaks mees abi pakkuma neile, kes üritasid talt varastada? Kuidas ta üldse teadis, et nad mägedest tulevad?
Tea ei raisanud aega: „Tule, lähme sillale. Meil on voolavat vett tarvis, et seda lausuda.“ Ta vibutas pärgameti Ra näo ees ning hakkas liikuma.
Teel sillani ei olnud ühtegi jälge võitlusest: mitte ühtegi kõrbenud rohukõrt ega murdunud puud. Vesi vulises vaikselt ning Tea hakkas ürikust ette lugema.
Ra peatas loitsu lugemise. „Kuhu me minna tahame?“
„Ülikooli alkeemiatorni?“
„Ma kahtlen, kas me sinna jõuame.“
Taevas tõmbus tumedaks ning puulehed keerlesid tuules. Ra oli hakanud mõtlema viimastele nädalatele, mille jooksul nad olid reisinud mägedest kaugemale. Kõik tundus tühi ja kummaline. Kõik algas väikestest tähelepanekutest nagu tundmatud tähtkujud taeva all ja veidrad kuufaasid.
„Kas sa ei ole märganud midagi veidrat,“ küsis ta Tealt ja rääkis talle asjadest, mis ei tundunud õiged.
Tea turtsatas naerda, kuid jäi äkitselt vait.
„Rännukivi tõi meid mäeküljele, kus oli linnake ja ülesanded, mis olid nagu meile loodud. Mitme päevatee kaugusel ei ole midagi muud peale inimeste, kes tahavad meid minema saata. See ei olegi päris?“
Pilved kiskusid nüüd päris mustaks ja Ra märkas, et seal, kus pidi seisma veski, oli tühjus ning ka puuvõradest piilunud onnike oli läinud.
Tea hakkas loitsu lugema. Noormees üritas talle öelda, et see ei tööta, kuid naine ei teinud väljagi. Piksenooled lõid puulatvadesse. Tuul vihises üle lagendiku ja sild hakkas murenema. Naine jõudis loitsu lõppu. Ta kahtles hetkeks ja ütles sihtkohaks: „Välja!“
Torm aina tõusis, sinine sähvatus pimestas ning maa kadus jalge alt. „Tuttav tunne,“ mõtles Tea, „Hea seegi.“ Kõuekõminast kasvas välja vaikus. Kõrgete löövide alt oli kuulda tuule ulgumist.
„Tere tulemast tagasi.“
Rännukivi sinine valgus kumas savikatedraali seintelt vastu. Tea ja Ra ees seisis nende õpetaja. Alkeemik naeris ja plaksutas.
„Ma ei ole veel sellist põgenemist õpilaste poolt näinud!“
Tea tundis end petetuna. Ta surus maha enda viha ning esitas küsimuse: „Kus me olime?“
„Te olite rännukivi sees. Ammusel ajal, kui mina veel noor olin, ehitasime alkeemikute nõukogu helgemate peadega ideaalse eksamineerimissüsteemi. Maailm, kus inimesed saavad riskivabalt lahendada reaalseid probleeme ja meie näeme täpselt, kuidas nad enda teadmisi kasutavad. Mõni maagiline võte tekitab helisid, teised näitavad meile midagi, mida reaalselt ei ole. Kui me kõigi aistingute jaoks eraldi maagiat kasutame, siis saame ideaalse kasutajaliidese. See on vaid illusioon, kuid see töötab nagu maailm omaette - võltsreaalsus. Te olete ainsad mitmete aastate jooksul, kes said sellest mängust jagu mängimata. Õnnitlen teid, verivärsked alkeemikud.“
Ra tundis tuikavat valu enda käel ning märkas, et ka Tea käsivarrele oli tekkinud sinine märk – tõelise alkeemiku tähis.
| < eelmine | 8. nädala sisukord | järgmine > |