Programmeerimise õpetamise Eestis (alates 1980. aastate lõpust)
Sissejuhatus
Meie esimene programmeerimise õpetamise ajaloo materjal lõppes 1980. aastate lõpuga — siin materjalis läheme siis ajas edasi. Seekord keskendume ainult Eestile, kus nagu eelmise materjali lõpus tõdesime, oli tol ajal koolides juba mõnevõrra rohkem arvuteid ning muidugi oli ka programmeerimishuvilisi noori.
Alustame 1986. aasta filmikaadritest, mis räägivad juba 20-aastasest arvutiõpetuse kogemusest Nõo keskkoolis. Seesama Ural, millest Anne rääkis oma mälestustes, oli 1966. juba Nõos.
Tore tagasivaade arvutite kohta on saates "Uue aja asjad: Arvutid ja telefonid".
Juku ja teised
1988. aastal hakati Narvas tootma koolidele mõeldud arvuteid “Juku”, mida siis järjest ka koolidele jaotati. “Jukudel” sai ka programmeerida. Näiteks toob “Õpetajate Leht” 23. märtsil 1991. aastal nimekirja ilmunud õppematerjalist ja seal on ka kirjas
Mikroarvuti E5104 "Juku" tarkvara Basic-keele interpretaator B80. Basic-keele translaator BASCOM. Kasutaja juhend. Hind 20 kop.
“Jukusid” oli küll mitmetes koolides, aga mitte kõigis. Jukud pidasid tehniliselt väga erinevalt vastu. Pigem siiski vahetati nad tasapisi paremate välismaiste arvutite vastu välja. Tegelikult oli “Jukude” vähene töökindlus isegi positiivne. Nimelt näiteks Suurbritannias olid samal ajastul paljudes koolides arvutid “Acorn”, mis olid tehniliselt palju vastupidavamad ja seetõttu ei vahetatud neid ka kaua uuemate vastu välja.
Ühes koolis võis olla väga erinevat tüüpi arvuteid ja ikka sai nendel ka mingil moel programmeerida. Siinkohal oleks hea kuulata edasi (alates 2.30) vestlust Mart Laanperega, kui te eelmise materjali juures seda lõpuni ei kuulanud.
Kuni praeguse ajani on koolides arvutid läinud järjest paremaks. Kui just ei taheta programmeerida midagi väga ressursimahukat (nt pildi- või videotöötlus), siis programmeerimise jaoks ei ole vaja üldse võimast arvutit. Võib öelda, et arvutite puuduse või võimsuse taha programmeerimise õppimine küll jääda ei saa.
Programmeerimine õppekavas
Seda, kellele, millal ja kui palju midagi koolides õpetada, suunab riiklik õppekava. Arvutiõpetuse/informaatika mõttes oli oluline 1996. aasta, mil riiklikus õppekavas võeti üldine suund programmeerimisest eemale. Enam ei olnud just programmeerimine teine kirjaoskus. Samas muidugi ei keelatud programmeerimise õpetamist ära, aga ei peetud ka oluliseks seda püüda kõigile või isegi paljudele õpetada.
Väga tugevalt pole programmeerimine ka hilisemates riiklikes õppekavades kirjas olnud. Hetkel kehtivas on loodusainete valikkursuste loetelus “Rakenduste loomise ja programmeerimise alused”.
Võimalikust tulevikust gümnaasiumides räägib Mart Laanpere.
Tegelikult praegu juba ongi toimunud gümnaasiumi uute valikkursuste “Programmeerimine”, “Tarkvaraarendus”, “Kasutajakeksne disain ja prototüüpimine”, “Tarkvara analüüs ja testimine”, “Digiteenused” ja “Digilahenduse arendusprojekt” väljatöötamine. Just kursuste “Programmeerimine” ja “Tarkvaraarendus” õpetamisel peaks meie praegune kursus tuge pakkuma.
Põhikooli I ja II kooliastme informaatika täiendavate teemade jaoks koostatud digiõpikutes on osad “Kood” (I kooliaste), “Programmeerimine” (II kooliaste).
Eesti koolid (eriti gümnaasiumid) on üsna iseseisvad oma õppekavade pakkumisel ning riikliku õppekava leigus programmeerimise suhtes ei ole takistanud mitmetel koolidel oma õppekavadesse programmeerimist sisse viia. Programmeerimine on koolides väga erinevate nimedega kursustes, õpetatakse väga erinevates programmeerimiskeeltes. Mõni aasta tagasi selgus ühes uurimuses, et Eesti koolides õpetatakse programmeerimist vähemalt 12 erinevas keeles. Lisaks n-ö tavatundidele saab programmeerimisega tegeleda ka huvihariduse raames.
Nii või teisiti on kesksel kohal õpetajate ettevalmistus.
Õpetajate koolitamine
Programmeerimise (nagu muidugi ka kõigi teiste ainete) õpetamisel on väga tähtsal kohal õpetaja. Just pädeva ja teotahtelise õpetaja olemasolu annab üldse koolile võimaluse õpilastele programmeerimise õpe välja pakkuda.
Paarikümne aasta jooksul on kümned inimesed saanud informaatikaõpetaja kutse (sageli koos teise aine õpetaja või infojuhi kutsega) Tartu Ülikoolist või Tallinna Ülikoolist. Vähemalt teatud määral on nad saanud ka ettevalmistuse programmeerimise õpetamiseks. Programmeerimise õpetamist on õpetatud mitmetel täiendõppekursustel, mis sageli on toimunud Tiigrihüppe SA ja hiljem HITSA (eriti ProgeTiigri programmi) toetusel.
Tiigrihüppe SA, mis loodi 1996. aastal, toetas koolide IT-alast arengut erinevates aspektides. Tiigrihüppe ühe olulise saavutusena on esile toodud praktiliselt kõigile koolidele internetiühenduse loomine. Aga Anne Villems räägib päris esimestest sammudest interneti radadel Eestis. Kui te juba eelmise materjali juures videot lõpuni ei vaadanud, siis vaadake alates 9.50.
Anne räägib seal ka esimesest e-posti põhisest kursusest. Mainida võib, et ajalooliselt teine e-posti põhine kursus tutvustas õpetajatele programmeerimiskeelt LOGO.
Programmeerimine - kas “kõigile ja kirssidega”?
Programmeerimise õpetamine (eriti kui seda õpet lubatakse paljudele või kõikidele) on aeg-ajalt ületanud ka uudiskünnise. 1986. aasta videot juba selle materjali algul vaatasime.
2012. aasta 1. septembril paisati meediasse uudis sellest, et peatselt hakkavad kõik õpilased programmeerimist õppima.
Kuna see levis ka välismeediasse, võib tänaseni kohata väliskolleege, kes teavad, et Eestis kõik õpilased õpivadki programmeerimist. Tegelikkus on siiski sellest erinev ...