Materjalid koostas ja kursuse viib läbi
Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi programmeerimise õpetamise töörühm
| < eelmine | 8. OSA sisukord | järgmine > |
8.4 Maalähedane lugu VIII
Rasmus tõesti ei kõõlunud tooliga, see lihtsalt lagunes ära. Kuna Lembitut hetkel polnud, kes kohe parandamise oleks ette võtnud, ütles Ada Rasmusele, et see tooli pööningule viiks. Rasmus ja Liisbeth läksidki pööningule ja tulid sealt tagasi alles mõne aja pärast, üks kenasti kinninööritud pakk kaasas. Need olid vanad kirjad ja postkaardid - veidi koltunud, aga suuresti ikka loetavad. Enamik kirju ja kaarte oli siia tallu saadetud. Mõned ka sellest talust saadetud, aga siis koos adressaadiga hiljem tagasi tulnud. Või sellest talust küll saadetud, aga saajat leidmata saatjale tagasi toodud.
Ada pühkis käed puhtaks ja tuli noorte juurde. See oli aja lugu, mis nüüd toa täitis. Kõige vanemad kirjad olid sellest ajast, kui Ada oli väike tüdruk olnud. Kõigi inimeste kohta oli Adal midagi öelda. Kuna ta kraamis välja ka vanad albumid ja rääkis üsna piltlikult, siis kujutasid Liisbeth ja Rasmus küllalt selgesti ette, kuidas need inimesed tulid ja läksid. Ada teadis saajatest-saatjatest peaaegu kõiki, Liisbeth tegelikult ainult paari. Rasmus jäi oma teadmistega nende vahele. Muidugi teadis Adat ja mäletas natuke Karli - need olid tema vaarvanemad. Samuti tundis ta nende lapsi Lembitut, Jaani ja Tiinat. Tiina oli Rasmuse vanaema. Lembit seega Rasmuse vanaonu. Eks ta oli ikka juttudes kuulnud teistest ka.
Inimeste kõrval köitsid noorte tähelepanu aadressid, postmargid ja templid. Imelik, kui palju erinevaid aadresse oli ühel samal talul olnud. Nad said Ada käest teada, mida tähendasid lühendid sjk, k/n, mida tähendas Feldpost, miks mõnedel kirjadel on margi asemel CA kirjutatud, millal oblastid olid olnud ja palju muud. Eks midagi ju koolist ka kuuldud, aga nüüd tundus see kuidagi päris olevat! Eestist saadetud markide hindu olid markades, sentides, kroonides ja kopikates. Markide peal oli erinevaid inimesi, vappe, ehitisi. Ühe 1932. aasta margi peal oli Tartu Ülikooli peahoone. Kirigi oli ka Tartust tulnud. Osa kirju oli aga tulnud väga kaugelt ja väga kaua. Nendest rääkides tundusid Ada silmad kuidagi läikivat ...
- VAHELEPÕIGE Ada, Liisbeth ja Rasmus muidugi ei mõenud sellele, et aadressid on tähtsad ka programmeerimises. Nii saab teadaolevalt veebiaadressilt vajaliku info kätte. Igal arvutil võrgus on oma aadress. Igasugused andmed salvestatakse mällu - olulised on mäluaadressid. Aadresside kirjutamiseks on oma reeglid.
Veel oli huvitav vaadata, millega tekst kirjutatud oli. Paljud kirjad paistsid olema tindiga kirjutatud. Noored olid Palamuse muuseumis isegi sule ja tindiga kirjutada proovinud. Osad kirjad olid hariliku pliiatsiga kirjutatud. Paar kaarti aga tundusid olevat kirjutatud nagu tindi ja hariliku pliiatsiga korraga. Ega Liisbeth ja Rasmus nüüd Ada selgitusest küll päriselt aru ei saanud, et mis tindipliiats ja teha pliiatsi ots märjaks. Kes siis tintenpeni märjaks teeb!? Õnneks leidis Ada köögilaua sahtlist ühe tindipliiatsi üles. Ja oligi nii - muidu nagu harilik pliiats, aga kui pliiatsi ots märjaks teha, hakkas tindiga kirjutama!
Aeg läks kiiresti ja juba oligi õhtu käes. Köögist läbi minnes märkas Liisbeth, et telefoni juures oli pabertükk, millel olid kirjas koordinaadid - põhjalaius ja idapikkus. See oli selleks, et vajadusel väga täpselt oma kohast teada anda, mine tea, millal kiiresti abi vaja on. Talu asus külast natuke kaugemal ja täpset aadressi, tänava ja majanumbriga ju polnudki.
| < eelmine | 8. OSA sisukord | järgmine > |