Materjalid koostas ja kursuse viib läbi
Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi programmeerimise õpetamise töörühm
| < eelmine | 7. nädala sisukord | järgmine > |
7.8 Lugu: Alkeemia VI
LUGU: ALKEEMIA VI
Selle loo on kirjutanud Ander Peedumäe, kes oli 2016. aastal Tartu Ülikooli informaatika eriala 1. kursuse tudeng.
Ra ja Tea olid rännanud juba suurema osa uuest nädalast. Selja taha jäi hiiglaslik mäeahelik, rohelised väljad ja võsastunud põllud – kõik inimtühjad ja kummalised. Paari päeva eest sisenesid nad tihedasse padrikusse, mis tee peale ette jäi. Muidugi ei olnud nende tee just kõige kindlam, sest lähim asi kaardile, mille nad mägikülast said, oli alkeemiku hütist leitud söejoonis. Igal hommikul saatis Tea enda savikotka puude kohale tiirutama, et leida võimalikke asulaid või jõgesid, mis teekonda lihtsustaksid. Paraku saabus tiivuline tihtipeale sama targalt kui lahkus. Sel hommikul oli pilt siiski helgem: läbi linnu silmade nägi Tea jõge, mis kaugemal metsa vahel voolas. Ra teadis, et see on nende parim võimalus leida teisi hingelisi ja otsustas viivitamatult liikuda.
Paar tundi jalutamist paljastas jõekääru, mis viis metsalagendikuni. Seal paistis jõe peal olevat sild. Tea oli valmis tihikust välja ronima, et sillani jõuda, kuid Ra peatas ta äkiliselt. „Seal on keegi.“ Ra kissitas silmi ja ta nägi koguni kahte kuju. Tea jälgis pingsalt silda ning seekord märkas inimesi ka tema. Sosistatud käsu peale tõusis Tea linnust kaaslane õhku ning lendas silla kõrval konutava männi latva. Tea nägi sillal istumas üleni musta riietatud meest, kes jõi teed koos naisega, kelle pruuni kleiti ehtisid pruunid suled. Lisaks oli kõrge puu otsast näha kahte ehitist. Välja ühes otsas küürutas vana veski ning teises õõtsus kiitsaka puu latva ehitatud onn. Järsult kõlas klirin. Sillal istujate teepott purunes kildudeks ning musta riietatud mees kadus mustade sulgede pilves. Hetk hiljem ilmus ta silla ühes otsas, raamat käes. Pruunisuline naine kadus ning tekkis teise silla otsa hoides vitstest rõngaid. Lahti läks maagiline lahing.
Rändurid mõistsid, et tegemist on teist sorti maagidega, kellega alkeemikuid tihti segi aetakse. Rongataoline mees oli ilmselgelt võlur. Tema maagia tuli loitsudest, mida ta oli enda raamatusse kogunud, ning ta luges neid ükshaaval meisterlikult ette. Ra oli kindel, et mõni neist loitsudest oli alkeemikute kirjutatud ning arvatavasti oli rongaisand osa neist varastanud. Tõepoolest ei olnud võluritel kõige parem maine, kuid veel halvemini räägiti nõidadest, kellega oli ilmselgelt pruunide sulgedega naise puhul tegemist. Ta viskas nõiasõõre siia ja sinna ning andis neile veidras keeles käske. Teadagi ei valmistanud nõid enda loitse ise ette vaid tegi lepinguid olenditega teistelt tasanditelt, kes käsu peale vajalikke maagilisi vahendeid lõid.
Rohi lagendikul kõrbes tulelontide all, puuladvad paindusid ning nõiasõõridest vupsasid välja taimedest, seentest ja kividest sõdurid, kes võlurile vastu astusid.
Tea kiskus Rad käisest ning sosistas tungivalt: „Jookseme! Enne, kui nad kogu metsa maha põletavad!“ Noormees ega ei kuulanudki teda, vaid hakkas mööda lagendiku serva rühkima, et jõuda veski juurde, mis kaugemal paistis. Tea oli sunnitud järgnema.
„Mida sa teed, Ra?“ küsis Tea ärritunult, „Me peame siit kaduma!“ Nad olid jõudnud juba üsnagi vesiveski külje alla.
„Usalda mind,“ vastas Ra ja hakkas puuehitise akendest sisse vaatama.
Riiulid olid raamatuid täis ning veelgi rohkem kirjutisi oli kuhjatud lauale ning laotud põrandale virnadesse. Ra teadis, et oli leidnud rongataolise võluri puhkepaiga.
„Siin peab olema midagi, mis aitaks meid tagasi. Ma olen selles kindel.“ Tea pööritas silmi ning küsis mürgiselt: „Kuidas me need sinu arust sealt kätte saame? Kas sa arvad, et ta jättis enda võtme mati alla?“
Ra muigas. Ta kirjutas kiiresti enda kaardi tagaküljele mingid read. Veskist kostis kolks. „Mida sa tegid?“ päris Tea segadusega.
„Ma avasin ühe tema raamatutest. Tead, kui ma öösiti tallitöö kõrvale alkeemiat õppisin, siis olid kõik raamatukogud juba kinni. Ma õppisin üht-teist lisaks ning sain vaid raamatu nime abil neile juurdepääsu.“
Tea oli sõnatu. Mitte, et Ra trikid oleksid teda üleliia üllatanud, vaid põhjusel, et nendega oli liitunud keegi kolmas. Mustas rüüs rongaisand seisis veski katusel ning vaatas valgete silmadega Teale otsa.
| < eelmine | 7. nädala sisukord | järgmine > |