Materjalid koostas ja kursuse viib läbi
Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi programmeerimise õpetamise töörühm
| < eelmine | 6. nädala sisukord | järgmine > |
6.8 Lugu: Alkeemia V
LUGU: ALKEEMIA V
Selle loo on kirjutanud Ander Peedumäe, kes oli 2016. aastal Tartu Ülikooli informaatika eriala 1. kursuse tudeng.
Hiline hommikupäike viis endaga kaasa õhtupooliku väsimuse. Kuigi koobas oli ööhakul pimedana tundunud, oli päeval valgust küllalt. Suur osa koopa seintest oli vulkaaniline klaas, mis paiskas mitmevärvilisi valgusvihke kivist majadele.
Tea avas silmad ning ronis ahjupealselt asemelt maha. Linnavanem oli nii temale kui ka Rale kindlustanud sooja voodi ja peavarju nii kauaks, kui tarvis. See ei olnud isegi linna päästmise ainus hüve, sest vanem oli maininud ka hiiglaslikku pidusööki. Tundus, et alkeemikutesse ei suhtuta selles mägilinnas tavalise eelarvamusega.
Ra, kes oli varjuolendeid materdades räsida saanud, ei ärganud meelsasti. Siiski oli tarvis end keskpäevaks püsti ajada, sest linnavanem oli lubanud noortele alkeemikutele näidata midagi, millest mitmed linnaelanikudki ei olnud teadlikud. Nimelt olevat küünlaid süütava hernetondi valmis meisterdanud maag, kes ammusel ajal koopalinnas enda uurimistöid tegi, ning tema elupaik olevat veel alles.
Kiiresti sai selgeks, et kui koopas lepiti kokku kohtumine, siis tõenäoliselt toimus see raeplatsil, kus veider hernehirmutis linna valvas. Pesunaised kogunesid ja rääkisid ilmast ning lapsed mängisid kivikulli. Ra kõrva riivasid jutud peatselt saabuvast lumetormist ning aina rohkem hakkas tunduma, et lahkumisega on kiire.
„Me peame täna minema hakkama või jääme siia terveks talveks,“ seletas Ra olukorda Teale, kes kortsutas selle peale kulmu.
„Kuue nädala pärast on Ülikoolis lõpupäev. Kui me hiljem jõuame, siis peame järgmisel aastal lõpetama.“ Ra oli kindel, et ta ei suuda veel ühte aastat päeval õppida ning öösiti tööd rügada, et suures linnas korterit üürida. Plaan oli selge. Sel õhtul pidid nad kaduma.
Üle väljaku astus valge habemega mees, kelle jässakat keha ehtis sinine kuub. Linnavanem naeratas ning juhtis noored linna serva, kus ta peatus ning hakkas seina käsipidi kompima. Tundus, et temagi üllatuseks läbistas kindlas kohas käsi seina. Vanem astus seinale aina lähemale, kuni ta sellesse kadus. Ra ja Tea järgnesid. Seina taga avanes kivitrepp, mis viis päris kõrgele mäe tipu lähedale. Mägiklaasist lae all konutas pisike hütt, mille välimus oli kindlaks märgiks, et seal ei ole keegi pikemat aega elanud.
Vanem sirutas käe välja ning lausus: „Siin me nüüd olemegi. Selles hütis elas maag, kui mina olin veel väike poiss. Võite julgelt sisse astuda: ehk leiate sealt midagi huvitavat. Minul oleks targem minna õhtust pidusööki korraldama.“
Noored tänasid ning lasid vanal mehel lahkuda. Majja pääsemine ei olnud kuigi keerukas, kuna puudusid uksed ja aknad. Hütis liikumine oli aga küllaltki raske, sest siin-seal vedeles tolmu- ja kivikuhjades vanu esemeid ja puuhalge. Oli tõenäoline, et maag, kes siin elas, oli kõik tähtsamad asjad enne lahkumist kaasa võtnud või ära peitnud.
Tea sikutas prahihunnikust välja seljakoti, pühkis sellelt tolmu ning näitas Rale. Koti peale oli tikitud peenikeses kirjas „Klaaskuul“ ning selle all „Paberitükk“. Tüdruk avas kompsu ning tõepoolest, kotis oligi pisike läbipaistev kuul ning tükk paberit.
Tea tõstis kulmu: „Ei saa ju olla, et see kott oli tehtud ainsa klaaskuuli ja paberitüki kandmiseks.“
„Kalla see tühjaks,“ pakkus Ra kahtlustavalt.
Tea poetas klaaskuuli paberi järel põrandalaudadele ning uuris kotiriiet uuesti. Sõnad olid kadunud. „Maagiline kandekott tuleks meile kasuks,“ nentis Ra, „Õigupoolest igasugune kott oleks teretulnud, aga me peaksime ennem uurima, kuidas see töötab.“
Tea mõtles pikalt, vaatas kotti ning pistis siis enda käe kotisuust sisse. Riidele tekkis kiri „Käsi“. Veider, selles oli midagi tuttavat, kuid tundus, et kotile ei olnud kirjutatud maagilist käsurida. Tea kehitas õlgu ning Ra pidi sellega leppima, sest ka temal ei olnud paremat ideed.
Peale maja läbi otsimist ostsid Ra ja Tea endale korralikud mägikitsenahast saapad, kindad ja mütsid enda viimaste müntide eest ning jäid ootama õiget hetke lahkumiseks.
Peagi algas sööming linnaväljakul. Sajad lauad olid toidu all lookas ning pidulised ei pannud tähelegi, kui Ra sujuvate liigutustega saiakesi ja vorste seljakotti lükkas. Tea peatas noormehe näppamistalgud ning viipas teda varjulisemasse kohta. Tüdruk oli uurinud enda märkmeid ning ütles enesekindlalt: „Ma tean, kuidas see kott töötab! Sa annad talle sisendi, mille ta nimetab ning koti küljele tikib. Tal ei ole käsurida näha, sest tegemist on funktsiooniga.“ Tüdruk uuris koti voodrivahesid ning leidis väikse maagilise kirja, „See on funktsiooni nimi, mis kutsub esile käsurea kusagilt mujalt iga kord, kui sa midagi kotti pistad.“
Ra taipas, et selline maagia võimaldab panna asjadesse pikki käsuridasid vaid paari sõna abil, nii kaua kuni sellele on mõnes sinu kirjutatud raamatus viidatud.
Kaugemal hakkas rääkima tuttava mehe hääl ning noored kuulsid ka enda nimesid. Tundus, et nad saavad kohe selles linnas kangelasteks, mis tähendas, et kätte oli jõudnud parim hetk pakkida kotid Ra savihärjale selga ning lahkuda märkamatult.
| < eelmine | 6. nädala sisukord | järgmine > |