Materjalid koostas ja kursuse viib läbi
Tartu Ülikooli arvutiteaduse instituudi programmeerimise õpetamise töörühm
| < eelmine | 5. nädala sisukord | järgmine > |
5.7 Lugu: alkeemia IV
LUGU: ALKEEMIA IV
Selle loo on kirjutanud Ander Peedumäe, kes oli 2016. aastal Tartu Ülikooli informaatika eriala 1. kursuse tudeng.
Ra jälgis tumedaid pilvi, mis tema silme eest mööda triivisid, ning mõtles ähvardavale ilmale. Ta ei jõudnud kaasa võtta veekindlat mantlit, rääkimata toidumoonast. Noormehe mõttekäiku segas karjatus, mis sundis teda pead pöörama. Tema sarviline savist kaaslane vaatas alla Tea poole, kes lamas kivisel mäeserval ning üritas härga eemale peletada.
"Kõrval," pobises Ra ning loom sammus aeglaselt tema juurde, mille peale mees otsustas sõna otseses mõttes härjal sarvist haarata ning jalule tõusta. Jalule saamine toimus lihtsalt, kuid jalul püsimine oli märksa raskem. Õhk oli hõre, pea käis ringi ning hetkeks tundus nagu tuul üritaks teda uuesti maha suruda.
Tea oli selleks ajaks jõudnud enda jaki liivast puhtaks kloppida ning ümbrust uurida. Nähes, et tema määratud teekaaslane suutis samuti püsti seista, astus neiu lähemale ning tutvustas ennast. "Tundub, et edasi lähme me koos. Mina olen Tea."
"Ra," pobises näost kahvatu mees enda liikuvale savikamakale toetudes. Ta kogus end hetkeks ning ajas selja sirgu. "Me peaksime liikuma hakkama. Taevas lubab tormi ning meil ei ole peavarju ega korralike reisiriideid. Arvan, et kui kohe liikuma hakkame, siis jõuame õhtuks mäe jalamile."
Tea nõustus ning koos hakati teed mööda mäeküljelt laskuma. Tea ja tema kotkas läksid ees ning Ra üritas enda härga üle kivide talutada.
Poole päeva jooksul ei jõudnud surmväsinud ja läbimärjad noored kuigi palju enda eesmärgile lähemale. Viimases hädas leidis Tea enda kotka abil mõõduka koopasuu, mis tundus kutsuvam, kui kaljuserval tormi trotsimine. Käänulisest käigust paistis õrna valgust. Tea ei kahelnud hetkegi ning jooksis julgelt uudistama.
"Kes seal on!?" hüüdis hirmunud hääl kaugemalt käigust. Hääle omaniku tõrvikutuli kumas seintele ning praksus kutsuvalt.
"Oleme väsinud rändurid, kes on lootusetult eksinud! Ehk lubate meil endaga liituda?" vastas Tea enne, kui Ra pähe torkasid mõtted röövlitest, kes mäe kõhus võivad redutada, või mäekollidest, kes koobastes saaki varitsevad.
"Rändurid?" üllatus võõras, "Neid ei käi siin just palju. Hea küll, astuge aga valguse kätte. Varjudes pole just kõige ohutum."
Ra üritas paari kiire käeviipe ja näoilmega Tead veenda ka enda loomale ootamiskäsku andma, sest mõistagi ei ole kõige lihtsam seletada, miks täiesti tavalistel ränduritel savist kaaslased on. Tüdruk oli talurahva ebausuga alkeemikutesse mitmel korral kokku puutunud ning nõustus.
Tunneli lõpus seisis mõlkis kiivriga nahkturvises mees, kelle selja taga kõrgus suurtest kividest laotud müür. "Tulge aga. Aega ei tasu meil kaotada. Varsti on õhtu käes ja siis ei tasu pimedas ringi luusida."
Valvur avas pehkinud puitukse ning lasi teekäijad läbi müüri. Nende ees avanes kummaline vaatepilt. Avaras koopas peitus terve linn: Paarsada kivist majakest, kividega piiratud mägikitsede tarandikud, inimesed, kes majade vahel sagisid, ja lugematu arv kustutatud laternaid ning pooleldi põlenud küünlaid. Turvises mees juhatas Ra ja Tea linnavanema majani, kes noori lahkelt sisse kutsus. Ka tema ja ta naine kinnitasid, et väljas ei ole sel kellaajal enam ohutu ning tasub sees püsida. Tea küsimustele vastuseks ütles ta: "Varjud."
"Mis mõttes varjud?" päris ka Ra tõstes pilku seene- ja vetikahautiselt, mida neile kivist kaussides pakuti.
"Nii me neid siin kutsume. Ööajal ronivad koopaurgudest välja jubedad elajad, kes varjudes konutavad ja loomi karjast ära viivad. Ainus asi, mis neid eemal hoiab, on tuleleek." "Miks kõik küünlad ja laternad siis praegu kustutatud on?" tegi Tea kummalise tähelepaneku.
Hallipäine mees kratsis kukalt: "Meil on küll väga head küünlad, mis öö läbi põlevad, kuid me ei suuda neid piisavalt kiiresti valmistada, et neid kogu aeg saaks põletada. Lisaks on meil abimees." Ta naeratas nukralt ja näitas aknast välja.
Linna keskel seisis puidust ehitatud hernehirmutise sarnane tegelane. Valvur kallas tema küljel rippuvasse lähkrisse lambiõli ning pistis tema õlgedest juustesse tõrvikuleegi. Kuiv hein lõi lõõmama, kuid edasi ei levinud. Vaikselt hakkasid puust mehe jalad ja käed liikuma, ning ta asus laternaid süütama. Võttis okstest sõrmedega pealaelt tuld ning pistis klaasist kastidesse.
Tea surus enda näo vastu aknaklaasi ja jälgis imestusega huvitava alkeemiaseadeldise tööd ning üritas seda mõtetes lahti võtta. Ra uudistas üle Tea õla ning märkas midagi huvitavat. Hernehirmutis süütas esimese maja juures kõik laternad ning läks siis pikkade aeglaste sammudega järgmise juurde. Küünalde poole ta isegi ei vaadanud.
"Miks ta küünlaid ei süüta?" küsis Ra.
Külavanema naine vastas naeratusega: "Ta süütab alati kõige esimesena laternad ning alles siis jõuab küünalde ja tõrvikuteni."
Midagi oli selle meistriteose juures valesti. Kui puitmees annab tuld laternatele esimesel ringil ning tuleb küünalde jaoks tagasi, siis kaotab ta väärtuslikku aega puhtalt majade vahel liikumisel. Tundus, et Ral oli õigus, sest Tea tardus paigale ning jälgis kaugemal seisvate majade katuseid, kus laternate asemel olid vaid süütamata küünlad. Kõrgel tänava kohal sagisid väiksed elajad, kes lõhkusid katusekive ja ringi hüppasid. Ra tõmbas Tea kõrvale ning rääkis talle kiirelt, miks hernehirmutise tööring ei tööta ning tüdruku silmis lõi põlema mõte. „Muidugi!“ hõikas ta, „See on vale tsükkel! Selline käsuring töötaks ühe maja puhul, kuid terve linna jaoks on see tunduvalt aeglasem.“ Tea lõpetas lause ning sööstis uksest välja. Linnavanem jõudis vaid kraaksatada midagi ohu kohta enne, kui Ra enda kaaslasele järgnes.
Nad jooksid puitmehe poole ning Tea hüüdis: "Lõpeta!" Leegid hernehirmutise pealael kustusid ning ta jäi seisma. Tea haaras õlgedega täidetud pea seest pabersõõri ning tegi söetükiga kiired parandused. Ta muutis algse tsükli olemust nii, et ta võtaks arvesse iga maja ning süütaks neis kõik laternad ja küünlad enne, kui edasi läheb. Naine asetas paberilipiku tagasi oma kohale ning mõistis, et neil ei ole tuld, millega kummaline kratt uuesti tööle panna, ja katuräästa küünaldeni ei ole enam aega ronida, sest märkamatult olid tema ja Ra sisse piiranud sajad varjuolendid, kes lõksutasid teravate hammastega täidetud lõugu. Ring nende ümber tõmbus aina kokku ja silme eest hakkas mustaks minema. Viimases hädas mõistis Ra, et tule tegemiseks pole alati taelakarpi tarvis ning karjus täiest kõrist: "SIIA!"
Pisikesed olendid peatusid hetkeks kohkunult, kui koopaseintelt hakkas kajama metallist sõrgade plaginat. Savist härg tormas raksatusega läbi pehkinud ukse ning ajas laiali näljaste varjuelajate armee. Ra naeris kergendusest ning andis enda lemmiku käsu: "Tuld!"
| < eelmine | 5. nädala sisukord | järgmine > |