Kursuse ühe teema/tunni loomise metoodika: storyboarding
Termin: storyboarding – story – lugu, board – laud, plaat, tahvel. Storyboarding on metoodika, kus mingi protsess laotatakse sammude haaval lauale. Miks on seda vaja teha – tavaliselt on ju toodetav produkt (filmiklipp, kursus) vastutaja peas juba olemas? Vaja on tagada, et meeskonna teised liikmed, näiteks filmi loomisel kogu meeskond, asjast ühtemoodi aru saaks ja tekkiks selge stseenide, võttekohtade jne. kava või siis selleks, et ajakirjanikul oma uurimisloo kirjutamisel osadest korralik ülevaade oleks või mistahes muus tegevuses, mis seisneb suure hulga üksikute osade liitmises tervikuna toimivaks tulemiks.
Nii ajakirjanduses kui filmide loomisel on storyboarding tehnika ammu tuntud ja kasutusel. Esimesena võttis selle kasutusele Walt Disney stuudios juba eelmise sajandi 30-ndatel aastatel. Erinevalt filmi stsenaariumist, kirjeldab storyboard ka tehnilisi detaile, vaatab maailma nagu läbi kaamera. Storyboardi abil kirjeldatakse ja kontrollitakse, kuidas ja kuhu tulevad spetsiaalsed efektid, milline hääl ja milline liikumine stseenis kokku lähevad jne. Tänapäeval kasutatakse storyboardingut nii äri maailmas (kampaaniate planeerimisel, reklaamfilmide tootmisel jne.) kui ka hariduses (kursuste planeerimisel, multimeedia kasutamisel, kvalititeedi tagamise süsteemi loomisel jne.).
Nüüd, kus e-õpe annab õppeprotsessi kasutusse palju uusi vahendeid, millele saab ehitada mitmekülgse õppeprotsessi, mis arvestab õppurite eripäraga, nende erinevate vajadustega, kasutatakse sama tehnikat ka õpidisaini õppitunni loomise juures. Storyboarding on kursuse koostamisele sama, mis arhitekti koostatud maja plaan ehitajaile. Storyboarding võib olla üks meeskonnatöö vorme.
Storybording aitab kavandatavat tegevust lahti kirjutada kahes dimensioonis: aeg ja interaktsioon. 1. Filmi puhul pannakse ajateljele ajalises järjestuses kõik stseenid, kirjutatdes iga stseeni juurde vajalikud lisaefektid, milline tekst/muusika seda stseeni saadab, millised on üleminekud, kaamera liikumised jne. 2. Kursuse mõttes on aja teljel teemad, millega antud kursuses tegutsetakse. Interaktsiooni teljel on tegevused (õppematerjali lugemine, arutelud, ettekanded, harjutused jne.), mida antud teema omandamisel õppur peaks tegema.
Kursuse storyboard on kursuse teemade tehniline kavand, mis näitab milliseid videoklippe, audiofaile, multimeedia materjale, tekste, ülesandeid, juhendeid jne. vajatakse antud teemade õppeprotsessi läbiviimiseks.
Praktiline tegevus Storyboarding on oskus. Seepärast harjutame seda praktilise ülesande kaudu. Valige koos naabriga mingist teile sümpaatsest kursusest teile hästi tuttav teema või ka kaks teemat. Kirjutage oma storyboard lehele valitud teema(d) vasakusse veergu. Kavandage (e-)õppe protsess antud teema omandamiseks ja kajastage seda storyboardi lehel järgmiselt.
Reastage vajalikud tegevused ajaliselt vasakult paremale. Asetage lehtrisse õpitegevuse tüübile vastavalt kas roosa, roheline või kollane kleepleht, kirjutage lehele tegevuse lühikirjeldus. Lehe värvus valige järgnevalt:
1. Roosa – individuaalne tegevus
2. Kollane – sünkroonne ühistegevus
3. Roheline – asünkroonne ühistegevus
Näited:
1. Individuaalne tegevus – veebis oleva õppematerjaliga tutvumine, individuaalne ülesannete lahendamine, referaadi koostamine jne.
2. Sünkroonne ühistegevus – rühmatöö klassiruumis, dikussioon/debatt klassiruumis, valge tahvliga ajurünnak, ühise mõttekaardi koostamine, rühmas/paaris ülesannete lahendamine jne.
3. Asünkroonne ühistegevus – diskussioon foorumis, peer review, vastastikku omakoostatud ülesannete lahendamine jne.